Silt: jelena baranova
21
Jelena Baranova: kui on kauplus, siis küla elab
[caption id="attachment_384111" align="aligncenter" width="2000"]
Jelena Baranova on leti taga seisnud 22 aastat. Foto: Urmas Lauri[/caption]
22 aastat tagasi jättis matemaatikaõpetajast Jelena Baranova Tallinna-elu sinnapaika ja hakkas Läänemaa külje all külapoodi pidama.
Teenuse pood, pisike kollase voodriga maja, kükitab tee ääres Läänemaa piirist kaheksa kilomeetrit Vigala poole. Kusagil pole hingelistki. Siis läheb uks lahti, tunkedes mees, hamburger pihus, astub välja, ronib kaubikusse ja lööb hambad sisse. Poe eeskoja uks jääb pärani. Eeskoja aknast paistab labidavars.
On 29. november, hall päev. 72aastane Baranova ütleb leti tagant tere, annab kätt, kallab kohvi ja pakub vahvlikommi, mis näeb välja justkui pisike tort. „Võtke, ärge häbenege, kui juba tulite!” ütleb Baranova.
Kohvi topsidesse valanud, nõjatub hallipäine naine letile ja pärib elava huviga: „Kuidas te meid leidsite?”
Teenuse pood on üle elanud koroonapiirangud ja elektri hinnatõusu. Viimased 22 aastat on seda pidanud Baranova. „22 aastat juba. Jah,” kinnitab ta. Kui Vologda pedagoogilise instituudi lõpetanud naine Tallinnas matemaatika- ja füüsikaõpetaja ameti maha pani ning poodi pidama hakkas, oli ta 50aastane. Natuke vana juba, nagu ta ise ütleb. Eesti keelegi sai naine selgeks alles Teenusel. Tallinnas polnud vaja.
1999. aastal kolisid Kasari jõe ääres Teenuse külas üle paarikümne aasta suvitanud Baranovid päriselt sinna, et oleks oma aiamaa – oma kurk, oma kartul, oma marjapõõsad. Poemaja peal oli silt, et anname rendile. „Aasta aega rentisime, siis ostsime ära,” ütleb Baranova. Sellest ajast peale on ta iga jumala päev leti taga seisnud ja poodi pidanud.
Jelena Baranova on leti taga seisnud 22 aastat. Foto: Urmas Lauri[/caption]
22 aastat tagasi jättis matemaatikaõpetajast Jelena Baranova Tallinna-elu sinnapaika ja hakkas Läänemaa külje all külapoodi pidama.
Teenuse pood, pisike kollase voodriga maja, kükitab tee ääres Läänemaa piirist kaheksa kilomeetrit Vigala poole. Kusagil pole hingelistki. Siis läheb uks lahti, tunkedes mees, hamburger pihus, astub välja, ronib kaubikusse ja lööb hambad sisse. Poe eeskoja uks jääb pärani. Eeskoja aknast paistab labidavars.
On 29. november, hall päev. 72aastane Baranova ütleb leti tagant tere, annab kätt, kallab kohvi ja pakub vahvlikommi, mis näeb välja justkui pisike tort. „Võtke, ärge häbenege, kui juba tulite!” ütleb Baranova.
Kohvi topsidesse valanud, nõjatub hallipäine naine letile ja pärib elava huviga: „Kuidas te meid leidsite?”
Teenuse pood on üle elanud koroonapiirangud ja elektri hinnatõusu. Viimased 22 aastat on seda pidanud Baranova. „22 aastat juba. Jah,” kinnitab ta. Kui Vologda pedagoogilise instituudi lõpetanud naine Tallinnas matemaatika- ja füüsikaõpetaja ameti maha pani ning poodi pidama hakkas, oli ta 50aastane. Natuke vana juba, nagu ta ise ütleb. Eesti keelegi sai naine selgeks alles Teenusel. Tallinnas polnud vaja.
1999. aastal kolisid Kasari jõe ääres Teenuse külas üle paarikümne aasta suvitanud Baranovid päriselt sinna, et oleks oma aiamaa – oma kurk, oma kartul, oma marjapõõsad. Poemaja peal oli silt, et anname rendile. „Aasta aega rentisime, siis ostsime ära,” ütleb Baranova. Sellest ajast peale on ta iga jumala päev leti taga seisnud ja poodi pidanud.