Silt: jalgpalli EM

[caption id="attachment_386731" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Omal ajal nägi ühiskonna vaesem ja tõrjutum osa jalgpallis head võimalust ennast tõestada ja välja elada. Palliplatsil ei läinud näiteks briti madrustele, sadamatöölistele ja üldse lihtrahvale korda oma valgekraedest eakaaslased, kes samuti hakkasid innukalt vutti taguma. Ühiskondliku positsiooni mõttes asusid nad vähemalt redelijagu pulki kõrgemal ja nüüd oli võimalus neile koht kätte näidata. Palliplatsil olid kõik võrdsed. Nagu näiteks sauna leiliruumi sisenedes. Ja on siiani, oled sa siis pärit sinivereliste suguvõsast või lihtsalt sõjapõgenik teisest riigist. Jalgpall on olemuselt üks demokraatlikumaid spordialasid. Muidugi on siingi eelis pikkadel ja atleetlikel mängijatel, aga võrdselt nendega võivad särada ka üsna lühikesed mängumehed. Naised ka, sest jalkavaimustus on tänaseks haaranud eevatütreid üle maailma. Nagu meestegi puhul, ei loe siin mitte kellegi nahavärv ega usutunnistus.

[caption id="attachment_428667" align="aligncenter" width="1600"] Eesti lapsed, kes viivad Šveitsi koondise palliplatsile. Hanna Loore Lattikas on esireas, lilleliste pükstega. Foto: Erakogu[/caption] Laupäeva õhtul tasub hoolega vaadata jalgpalli Euroopa meistrivõistluste kaheksandikfinaalmängu või vähemalt selle algust, sest Šveitsi võistkonna viivad Berliini olümpiastaadionil jalgpallimurule Eesti lapsed. Soolu külas Tursa talus suvitav esimese klassi lõpetanud Hanna Loore Lattikas on üks 11 Eesti lapsest, kes viib täna õhtul kl 19 algavas Itaalia ja Šveitsi kohtumises staadionile Šveitsi koondise mängijad.

[caption id="attachment_386731" align="alignnone" width="1920"] Aivo Paljasmaa. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Tänavust jalgpalli EMi turniiri jälgides tunnen aeg-ajalt mingit seletamatut ärevust. Nagu näiteks pisilinnud, kes väga ergult tunnevad ette peatselt saabuvat maavärinat. Inimesed on selles suhtes unisemad. Õnneks või õnnetuseks, ei oska öelda. Mänge jälgides naudin ma muidugi sel turniiril nagu küllusesarvest pakutavaid kauglööke, mille tagajärjel vuhiseb nahkkera täpselt vastase värava ülemisse ristnurka. „Super!” tahaks hõigata. „Täpne nagu mürsulask!” Oot! Sel hetkel tabasingi oma ärevuse peapõhjuse. Väljend „lendav mürsk” sobis suurepäraselt eelnevatel suurturniiridel, aga praegu mõjub see võrdlus kohatuna.

Reedel, 14. juunil algavad Saksamaal Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Avamängus kohtuvad Münchenis kell 22 Saksamaa ja Šotimaa. Sakslastele kui korraldajatele on 66 000 pealtvaatajat mahutav Allianz Arena püha paik, sest siin peab oma kodumatše nende läbi aegade mainekaim klubi Müncheni Bayern. EMi finaalturniir viiakse läbi kümnes Saksamaa linnas ja finaalmatš on 14. juulil Berliini olümpiastaadionil (70 000 istekohta). Vana maailma parima vutiriigi väljaselgitamine algas 1960. aastal. Iga nelja aasta järel selgub uus tšempion ja tänaseks on jõutud 17. finaalturniirini.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Mida oligi tarvis tõestada ja mida mina julgesin välja öelda enne EMi finaalturniiri algust. (vt 10. juuni Lääne Elu). Paljud eksperdid ja spetsialistid pidasid itaallasi tol hetkel 5.–7. koha vääriliseks. Ennast kiitmast ma ei väsi, sest olen kahel korral enne MMi ennustanud Prantsusmaa võitu. Sedapuhku olin aga kindel, et prantslased EMi ei võida – parimal juhul jõuavad nad veerand- või poolfinaali. Finaal Wembley jalgpallimurul võttis mu üle kere kangeks. Juba 2. mänguminutil läksid inglased 1:0 juhtima. Ma ei teinud ühtegi häält, aga mu elukaaslane tuli köögist supilusikatäie südamerohutilkadega. Ka pärast seda ei öelnud ma ühtegi silpi.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] See tippjalgpall hakkab tervisele. Ma ei mõtle siin sportlasi, vaid pealtvaatajaid. Näiteks möödunud reedel vaatasin kuus tundi järjest kahte veerandfinaali ja pärast seda vajusin kossaki voodisse pikali ja kirusin oma neetud spordikirge, mis on kestnud jutti 65 aastat. No lihtsalt ei jõua enam, ei vaimselt ega füüsiliselt. Mul ei ole isiklikult midagi Hispaania vutikoondise vastu, kuid olin üdini Šveitsi poolt. Kui nende imemootor Xherdan Shaqiri saatis palli hispaanlaste väravavõrku seisuks 1:1, hüppasin rõõmust peaga vaata et lakke. Shaqiril on kael jämedam kui pea ja tänu oma lühikesele kasvule mõjub ta platsil nagu reaktiivmootoriga kihutav taburet (andku lehelugejad mulle selline kunstiline võrdlus andeks). Mis tõestab seda, et vutt on sisuliselt demokraatlik mäng, ole sa siis paks või peenike. Mäletan lapsepõlvest, kui me pimedani poistekambaga nahkkera taga ajasime ja mõni trullakas poiss platsi ääres jalalt jalale tammudes häbelikult ootas, et ehk võetakse ka teda mängu. Siis mõni suurem poiss hõikas lõpuks, et paks läheb väravasse. Trullakas vudiski, silmad säramas, kahe kivi vahele (ega meil siis päris vutiväravaid polnud) ja kahjuks lasi nii mõnegi palli sisse. Aga tühja sellest, ta oli ikkagi osaline.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Mina kirjutan neid ridu reede hommikul, lugeja loeb neid laupäeval, teades juba kahe esimese veerandfinaali tulemust. Pole hullu, eks me 11. juulil näeme, kes meist see õige eestlane on (loe: Itaalia tuleb Euroopa meistriks, nagu ma 10. juuni Lääne Elus ette nägin). Keegi tuttav tunnistas mulle, et Šveitsi ja Prantsusmaa kaheksandikfinaali ajal pärast prantslaste 3:1 eduseisu kippus ta päevatööst väsinuna teleri ees tukkuma. Võitja tundus ju selge olevat. Poolunisena märkas ta äkki, et šveitslased hirmsasti juubeldavad ja matš on ka nagu läbi. Tuttaval oli uni nagu luuaga pühitud, aga toimunut ta ei uskunud. Kruttis teleri järelvaatamisrežiimile – et küllap tehti otsesaates mingi saateviga. Et nüüd ta vaatab seda õiget filmi. Aga võta näpust, korduses oli kõik sama, mida ta unisenagi oli näinud. Tuttav rääkis, et pärast seda ei tulnud tal enam kaks tundi und, vastu hommikut olla sõba silmale saanud.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Pühapäeva õhtul lõppesid mängud A-alagrupis. Itaalia saatis Walesi vastu platsile kaheksa uut meest, kes polnud seda võimalust kahes esimeses matšis saanud. Nende kaitsetala, puhkepäeva nautinud 36aastane Giorgio Chellini ütles enne matši, et näitlejaid võib vahetada, aga stsenaarium jääb samaks. Taevasinised ründasidki endistviisi julgelt ja sisukalt. Võit saadi tulemusega 1:0. Itaalia koondis on jätkamas imelist seeriat. Kaotuskibedust pole nad tunda saanud viimases 30 kohtumises (maailma tippmark on Brasiilia käes, kes suutis kaotust vältida 35 mängu järjest). Itaalia on võitnud viimased 11 mängu, kusjuures kümme viimast kuivalt. Nende koondise värav on praeguseks lukus püsinud 1065 mänguminutit järjest.

content/uploads/2021/06/aivo-paljasmaa_elenfreivald-2.jpg"> Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Vutihullus on praegustel kuumadel juunipäevil haaranud ka koduperenaisi. Ennegi on tiitlivõistluste ajal märgata olnud, et kirglik seebiooperite telepublik leiab endale siis uued ihalusobjektid. „Kas Ronaldo mängib täna ka?” küsis üks eakas memm teiselt, olles eelmisel õhtul näinud Portugali võidumängu. Vestluspartneriks oli vanem linnaproua, kelle jalgpalliusk kandub lausa aastate taha ja kes jälgib aastaringi näiteks Inglise liiga mänge. Too partner vastas turtsudes, et ta ei salli seda Tipa-Tapat silmaotsaski. „Ta on üks igavene kekutis.” Inglise jalgpalli asjatundja ristis super-Ronaldo nimega Tipa-Tapa. Kolmas koduperenaine õhkas nende kõrval, et pärast taanlase Erikseniga juhtunud kohutavat õnnetust oli soomlastel jultumust hätta sattunud taanlasi võita. „Mul oli taanlastest nii kahju.” Igatahes ei ole armsatel vanamemmedel praegu aega seebioopereid vaadata. Nemad on nüüd jalgpalliusku ja nõuavad igapäevast lisa. Soomlaste esmakordne pääs EMi finaalturniirile jätkus matšiga Venemaa koondise vastu.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Robert Lewandowski silmades peegeldus meeleheide. Poola vutifännid staadionitribüünil vakatasid. Nende lemmikud olid jäänud Slovakkia vastu kaotusseisu 1:2 ja selle tulemusega mäng lõppeski. Pan Lewandowski ja kompanii sammusid löödud pilgul pallimurult minema. Mis maksab selle kõrval mullune maailma parima jalgpalluri tiitel või kuldne põli Müncheni Bayerni ridades, kui tribüünidelt kostab kõrvu kaasmaalastest fännide vile! Järjekordne näide, et eelnevad tiitlid ja aunimetused ei maksa platsi peal mitte sentigi. Iga atleet peab võitlusvalmis olema just siin ja praegu. Samuti on tõde selles, et üks supertäht ei otsusta mängu lõpptulemust (kuigi on ka vastupidiseid näiteid). Eelkõige maksab meeskondlik tegutsemine, kus kõik liinid on omavahel tasakaalus.