Silt: donald trump

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kui USA presidendi John F. Kennedy korteež keeras Dallases 22. novembril 1963 Elmi tänavale, kus kõlasid saatuslikud lasud presidendi pihta, oli meedia presidendi jälgimise juba lõpetanud, sest midagi muud tähtsat presidendi Dallase programmis enam ei olnud. Nii saamegi vaadata kaadreid presidendipaari saabumisest Love Fieldi lennuväljale 22. novembri hommikul ja ringsõitu linnas. Aga mitte mõrva, mille jäädvustas 26sekundilise filmina üksnes Abraham Zapruderi amatöörkaamera. Nüüd, 13. juulil, leidis atentaadikatse USA ekspresidendi ja praeguse presidendikandidaadi Donald Trumpi vastu aset tuhandete mobiiltelefonide omanike ja meedia kohalolekul. Kaadreid sellest, kuidas Trumpi kõrva tabab kuul ja mis edasi saab, on saanud näha miljonid vaatajad üle maailma.

[caption id="attachment_315232" align="aligncenter" width="1962"] Analüütik USA kaardi ees valmistulemust kombineerimas on alates teisipäevaõhtust tuttav telepilt ameeriklaste kodudes. Kuvatõmmis CNNi saatest[/caption] Teisipäeva õhtust alates on pilt ja jutt USA peamistes ülemaalistes telekanalites ja võrgumeedias üsna ühesugune – rääkivad pead maakaardi ees rehkendavad ja kombineerivad protsente, kirjutab ajakirjanik Californias San Joses elav ajakirjanik Margus Välja. Eesti aja järgi vähemalt eile ehk reede hommikuni oli see nii. Kes elab tuliselt kaasa, kes ei vaata ekraani poolegi. On raske uskuda, et riigis, kus elab ligi 330 miljonit inimest (neist arvatavalt 240 miljonit hääleõiguslikku kodanikku), võib võistlevate poolte valimistulemus olla noateral pooleks. Tõsi, absoluutarvudes see nii täpselt pooleks ei ole, demokraatliku partei kandidaat Joe Biden on seni saanud rahvalt mitu miljonit häält rohkem kui tema vastaskandidaat, ametisolev president, vabariiklaste Donald Trump. USA valimissüsteemi eripära (osariikide valijameeste olemasolu) tõttu see asjaolu ei ole aga otsustav. Miski pole tavaline Tavaliselt on uus USA president selgunud ikka valimispäeva õhtul. Aga praeguse presidendi valitsemise aeg, tema käitumine, endale tuumiktoetajate kindlustamine, aga ka tuliste vaenlaste tekitamine pole olnud tavaline.

[caption id="attachment_235480" align="alignleft" width="300"] Jüri Saar. Foto: erakogu[/caption]   Trumpi ja Putini Helsingis toimunud kohtumine on kaasa toonud loendamatu hulga poliitilisi spekulatsioone ja kehakeele analüüse. Muidugi oli tegemist väga olulise sündmusega eelkõige seetõttu, et Trump on Ameerika Ühendriikide president. See tähendab maailma kõige võimsama riigi juht ja sisuliselt läänekristliku tsivilisatsiooni esipersoon. Alates presidendiks valimisest on ta aga regulaarselt deklareerinud, et teda huvitab ainult Ameerika, mitte Lääs tervikuna. Niisuguse positsiooniga võib nõustuda või mitte, kuid see, mida tema teeb või arvab, on igal juhul tähtis. Kui ta kohtub ühe teise riigi juhiga, kes maailma mastaabis kujutab endast Lääne peamist oponenti, nn väärtusvaenlast, kes viimastel aegadel esitleb ennast uue superjõuna, kes tahab üha enam globaalsetes asjades kaasa rääkida, on kokkusaamise tulemustel suur arengupotentsiaal ükskõik mis suunas. Trumpi saamine presidendiks vapustas paljusid, aga vasakliberaalidele oli see lausa šokk. Ka parempoolsed ja konservatiivsed poliitilised jõud tunnevad ennast viimastel aegadel üha ebakindlamalt, sest ei saa enam aru, mis ikkagi toimub. Võib-olla on liiga vähe panustatud võimalusele, et Ameerika välispoliitika kujundajad läksidki teadlikult välja šokiteraapiale. Eelmine nn pöörast venda esindav Ameerika president, kellelt võis kõike oodata, oli president Richard Nixon. Kuna ajad on keeruliseks kätte läinud, tuli vinti veelgi juurde keerata ja leida veel pöörasem president.