Silt: ann mari anupõld

Ööl vastu pühapäeva murdsid hundid keset Piirsalu küla lagedal karjamaal 14 lammast, eluga pääses vaid üks jalast viga saanud tall. „Puhas vuuk! Põhimõtteliselt kogu minu kari – uted ja selle aasta talled – olid seal,” ütles Piirsalu loomaarst Ann Mari Anupõld. Jahimehed arvavad, et tegemist oli hundipesakonna koolipäevaga – noorloomadele õpetati murdmist. „Me arvame küll, et kutsikad õppisid. Lambalaiba

Kodu- ja karjaloomad võivad hea kasvatuse ja korrektse pidamise juures olla üsna tsiviliseeritud. Sellest hoolimata kasutab ka kõige armsam koer, kass, hobune või ka lammas aeg-ajalt võimalust vabadust nautida ja plehku panna. Loom on ikka loom ja ainus, mis inimesel selles olukorras üle jääb, on rahu säilitada ja järgmiseks korraks oma vigadest õppida.

[caption id="attachment_144617" align="alignnone" width="1312"] Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk[/caption] Eelmisel nädalavahetusel oli mul võimalus osa saada Varssavis toimunud lambameditsiini tuumateadlaste (tuntud ka kui Euroopa väikemäletsejate kolledži) aastakohtumisest. Päev otsa pidasid Euroopa lambageeniused lühikesi loenguid, mis puudutasid nende uurimusi või huvitavaid haigusjuhtumeid. Sai näha väga valjusti rääkivaid ja žestikuleerivaid kreeklasi, kes arutasid peamiselt lüpsilammaste probleeme. Tugeva aktsendiga mõmisevaid šotlasi, kes olid mures oma mägilammaste mineraalide pärast. Ja veel mitme muu riigi klišeelikke kuvandeid esindavaid tegelaskujusid. Päevakava oli tihe nii aja kui ka sisu poolest, lõunaks minu ajud juba suitsesid. Peas lendles miljon küsimust. Kas ja millised haigused võiksid lähiajal ka Eesti lammasteni jõuda? Millised haigused on juba olemas, aga meil pole vahendeid, et neid diagnoosida? Kes võiks tahta Eestis rahastada uurimusi mineraalide omastatavuse ja sobivuse kohta? Kui tihti puutuvad Eesti inimeste arstid kokku haigustega, mida lambad on meile üle kandnud?

[caption id="attachment_144617" align="alignnone" width="1312"] Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk[/caption] Juba mullu oli selge, et Euroopat tabab tõsine hobuste gripi laine. Oli vaid aja küsimus, millal haigus meieni jõuab. Tagantjärele teeb muret, et Eesti veterinaaramet ei jaganud infot, vaid hoidis seda asjatundjate meelehärmiks kaua vaka all. Loomaarstide vahel liikus info, et Eestisse on hobuste haigus kohale jõudnud, maa-aluseid salakanaleid pidi nii umbes nädalase viivitusega.

[caption id="attachment_269507" align="alignnone" width="5472"] Läänemaal levib hobuste gripp. Foto: Arhiiv[/caption] Veterinaarameti osakonnajuhataja Harles Kaup ütles, et amet ei ole infot hobuste gripi Eestisse jõudmisest kinni hoidnud, Läänemaa loomaarst arvab teisiti.

[caption id="attachment_144618" align="alignnone" width="1969"] Ann Mari Anupõld[/caption] Kevad on tore aeg. Rohi kasvab, loodus tärkab, kraadiklaasi temperatuurinäidik aina tõuseb ja ka puugid roomavad talvepeidukatest välja. Igal kevadel tuuakse minu kliinikusse terve rodu koeri ja kasse pügamisele. Igal aastal ma loodan, et saab pügada enne, kui esimesed puugid on ennast loomade külge imenud. Igal aastal pean pettuma. Ka siis, kui kraadiklaas päeval end vaid napilt 5 kraadi piirist üle vinnab, on vereimejad juba platsis. Kui ma loomi kliinikus pügama hakkan, jooksevad nad vudinal üle mu näppude. Meeldiv töö, nagu loomaarstidel ikka. Võin ennast lohutada vaid sellega, et pärast pügamist pannakse puugirohi kindlasti peale. Sest siis on ju loomaarst, taas nagu igal aastal, kindlaks teinud, et tõepoolest – kui juba hakatakse koeri ja kasse pügama, siis on ka puugid liikvel.

Paar nädalat tagasi lõbustasin ennast sellega, et käisin lambapügamise koolitusel. Kuigi lambaid olen pidanud juba vähemalt neli aastat, siis nende pügamisse ma siiani süvenenud ei olnud. Aeg-ajalt olen ise masinaga kätt harjutanud ja siis kiirelt jälle loobunud. Päris mitu lammast olen kääridega püganud, aga eks see üks pikk ja piinarikas protsess ole. Mitmel korral olen ka professionaalsete pügajate teenuseid kasutanud. Tegelikult on see ikka mugav küll. Minut – ja lammas on pöetud ning mure murtud. Sellest hoolimata tahtsin endale selle asja ka ise korralikult selgeks teha.

[caption id="attachment_124667" align="alignnone" width="1200"] Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri[/caption] Paar nädalat tagasi lõbustasin ennast sellega, et käisin lambapügamise koolitusel. Kuigi lambaid olen pidanud juba vähemalt neli aastat, siis nende pügamisse ma siiani süvenenud ei olnud. Aeg-ajalt olen ise masinaga kätt harjutanud ja siis kiirelt jälle loobunud. Päris mitu lammast olen kääridega püganud, aga eks see üks pikk ja piinarikas protsess ole. Mitmel korral olen ka professionaalsete pügajate teenuseid kasutanud. Tegelikult on see ikka mugav küll. Minut – ja lammas on pöetud ning mure murtud. Sellest hoolimata tahtsin endale selle asja ka ise korralikult selgeks teha.

[caption id="attachment_124667" align="alignnone" width="1200"] Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri[/caption] Sel nädalal kirjutan sellepärast, et vanaema käskis. Üle pika aja jõudsin kiire töö vahel ka korra Tallinnas käia. Vanaemal ei olnud minu koduse hullumaja kohta muud öelda, kui et peaasi, et ma kirjutan. Niisiis – vanaema jaoks minu eelmise nädala tööde parimad palad.