Silt: Allan Jürgens
Viljandimaal ootab veeskamist Matsalu ussilaev
[gallery ids="446780,446772,446771,446773,446776,446777,446778,446779,446781,446782,446783,446784,446786,446787,446785,446774,446775"]
.
Ussilaeva ehk Matsalu ühepuuvene ehitaja Allan Jürgens loodab läinud sajandi keskel Läänemaa jõgedelt kadunud veesõiduki kesksuvel Lihula külje all Suitsu sadamas vette lasta.
Esialgu istub seitsme meetri pikkune ja keskelt meetrilaiune puust ussilaev Viljandimaal Karu talu viljakuivatis. „Jäi jutt, et kevade poole fikseerime ta ribidega: paneme kaared sisse,” ütleb Jürgens.
Iga meetri peale pandud kaared ehk puust ribid toestavad haavatüvest tahutud veesõidukit nii, et see oma kuju säilitaks. Pärast kaari jääb teha vaid tühi-tähi: paat tõrvata ning voolida mõla – spetsiaalne sõuderiist. Siis on ussilaev on veeskamiseks valmis ja võib sisemaalt Suitsu sadama poole teele asuda.
Matsalu tüüpi ühepuupaati pole Eestimaal ehitatud sadakond aastat. Kunagi Matsalus sõitnud ummispuuvened olid teistest ühepuulootsikutest tükk maad suuremad: kuni seitsme meetri pikkused.
Üksi sellist juba valmis ei tee. Koos Jürgensiga on Matsalu ühepuuvenet Viljandimaal Suure-Jaanis mullu septembrist peale ehitanud tosin entusiasti eesotsas haabjameistrite Priit-Kalev Partsi ja Kaido Kamaga.
Nagu tiivikulaba
Matsalu ussilaev on pikk nagu tiivikulaba, kuigi mõnevõrra kergem. Kaks meest jõuab teda küll raskusteta tõsta, aga katsu sa teiselt poolt Eestit Lihulasse ja sealt kitsukest teed mööda Suitsule manööverdada. Tõsi, kui end vett täis imanud vene metsast kuivatisse tassiti, läks tarvis kaheksat meest.
Kui iidse traditsiooni järgi ehitatud ussilaev kesksuvel Suitsule jõuab, tahab Jürgens sellega hakata huvilisi jõe peale viima, et inimesed saaks aimu, kuidas venesõit kunagi käis. Ja muidugi jääb Matsalu ussilaev ehk vene ehk lootsik ehk haabjas ehk ühepuupaat Lihula külje alla sadamasse ilmarahvale kaeda.
Suuremasse ühepuulootsikusse võiks mahtuda kuni kuus, vähematesse ehk paar-kolm inimest. Jürgensi ühepuupaat on suuremat sorti. „Kandevõime selgub alles siis, kui me ta suvel vette laseme,” märgib ta.
Võrus sündinud ning üles kasvanud Jürgens õpib Talli
1
Kasari luhta kerkis üle aastakümnete kuhjalava
[gallery ids="378677,378679,378681,378683,378685,378687,378689,378691,378693,378695,378697,378699,378703,378705,378707,378709,378712,378714,378716,378718,378720,378675,378722,378724,378726,378728,378730,378732"]
Fotod Kaire Reiljan
Üle poole sajandi tagasi võis Kasari luhas näha kummalisi vaiadest ja vitstest moodustisi – kuhjalavasid. Ühel septembri lõpu pühapäeval tuldi Kelu küla alla kokku, et taas selline lava ehitada.
„Kohalikud ütlesid, et neil on kaks vaenlast – üks on Vigala mees ja teine Matsalu mees. Kes need võiksid olla?” uuris Matsalu rahvuspargi kultuuripärandi spetsialist Krista Kallavus Kasari luhta kuhjalava ehitamiseks kokkutulnutelt. Rahva seast kõlanud pakkumise, et ju see vaenlane vesi oli, kiitis Kallavus heaks. Võis juhtuda, et kui hein oli maha niidetud ja kuivaks saanud, tuli Matsalu mees ehk läänetormid, mis surusid vee Kasari jõkke tagasi ja jõgi ujutas heinamaa üle. Või tuli Vigala mees – Vigala kandist alguse saav Kasari jõgi oli rohke vihma tõttu nii palju toitu saanud, et ei jõudnud Matsalu lahe kitsast suudmest roostiku vahelt end lahte pressida ja ujutas luha üle. „Vesi rikkus suure vaevaga tehtud töö ära,” ütles Kallavus.