Silt: agur benno
21
Reservmajor Agur Benno: tulevik sõltub sellest, kauaks jätkub läänes sõjakat vaimu
[caption id="attachment_366054" align="aligncenter" width="1920"]
Haapsalust pärit Agur Benno töötas viis aastat Moskvas Eesti kaitseatašee abina. Foto: erakogu[/caption]
Haapsalust pärit Agur Benno, ajaloolane, reservmajor ja endine Eesti kaitseatašee abi Moskvas tõdes, et ka tema ei uskunud enne Ukraina sõja algust, et asjad nii käest ära lähevad.
Ühel juunikuu reede õhtul oli Benno sünnilinnas käimas ja leidis aega rääkida ajakirjanikuga Ukraina sõjast, Venemaast, oma tööst kaitseväes ja Haapsalust.
Millal te aru saite…
…et sõda pihta hakkab?
Et Putin sõdima hakkas, oli minu jaoks päriselt ka üllatus. Ma pole pensionärina juba peaaegu kaks aastat sõjaväe infosüsteemis sees, nii et uudiseid lugesin ajalehtedest. Kuna sel kõigel, mis seal 24. veebruaril pihta hakkas, ei ole mingit ratsionaalset mõtet, uskusin ka mina, et päris sõda ei tule. Et Putin saab selle, mida tahab, kätte lihtsalt niisama – ähvardades, pressides ja survestades.
Aga Venemaa ei ole siiski koht, kus saab ainult ratsionaalsusega arvestada. Läks viltu.
Viltu läks ilmselt väga paljudel.
Jah, nii välisvaatlejatel kui ka vene rahval. Rõhuv enamus neist ei aimanud, et asi niiviisi laheneb. Ja kindlasti tõmmati ka paljudel lääne analüütikutel tool alt ära. Nüüd on tagantjärgi tarku muidugi palju.
Kuidas endise sõjaväelase ja sõjaväeatašee abina toimuvat kommenteerite?
Sõjalisest aspektist on hämmastav, et ta [Putin – toim.] läks sinna just nende vägedega, mida kasutas.
Kas Vene sõjaväel on siis midagi paremat?
No kas just paremat, aga rahvaarvu poolest on neid rohkem ja sõjaväealasi oleks olnud ka rohkem välja panna. Kas tehniliselt paremat oleks olnud, ei julge ma öelda.
Algusest peale on arusaamatu, mida venelased saavutada tahtsid. Selle denatsifitseerimise jutu peale naeravad ilmselt ka surnud…
Ja kuidas seda plaani läbi viia? Korraliku läbimurde sooritamiseks kõikides suundades oli jõudu vähe. Kindlasti vähe selleks, et mingigi okupatsioonirežiim üles ehitada. Nii paistabki, et selle „kollektiivse Putini“ põhirehkendus oli, et nad võtavad Kiievi ära, saavad Zelenskõi kätte ja rahvas tervitab neid lilledega. Aga ei läinud nii. Ei õnnestunud Kiievit korralikult rünnatagi, rääkimata sellest, et oleks õnnestunud Ukraina territooriumist nii palju kätte saada, kui nad algul tahtsid. Nüüd on tagasi tõmbutud ja keskendutud Donbassile.
Lisaks igasugused muud, ka tehnilised hädad, mis neid on järjest Ukrainas tabanud. Võib öelda, et neil on läinud suhteliselt halvasti.
Perspektiiv on endiselt segane ja sõltub paljudest asjadest. Nii sellest, palju ukrainlastele abi antakse, kui ka sellest, kauaks sõjakat vaimu jätkub. Suurem küsimus on see läänes. Meie juures see pigem probleem ei ole.
Lääne abi jõudmine Ukrainasse tundub olevat probleem.
Mul pole täpset infot sellest, mis toimub. Abi andmine on ju kahe otsaga asi. Tihti kiputakse abiks pakkuma seda, mida endal tarvis ei lähe. Antud juhul on võibolla nii isegi kasulik, sest need on vanemad ja lihtsamad tarvitada.
Sõjamasinaid, mida antakse, otse rindele viia ei saa. Igasuguse masina tundmaõppimine võtab natuke aega. Samas tundub, et üht-teist on kohale ja rindele jõudnud ning seda juba tarvitatakse.
Arvestades, et olete mitu aastat töötanud just Moskvas, siis milline on Venemaa inforuum ja soov sõda jätkata?
Vene telekanalite vaatamine ei ole kindlasti midagi, mida võiks nimetada tervislikuks tegevuseks. Juba mõne aasta pärast suutsin vaadata ainult pühapäevaõhtuseid nädalakokkuvõtteid. Kas ta praegu hullem on kui siis… Võibolla on endal hullem, sest tead, et sõda, mis päriselt toimub, on hoopis muu kui see, mida seal räägitakse.
Milline on Venemaa ühiskond praegu – on nad jõudnud juba Stalini-aegse ühiskonna juurde või neil veel arenguruumi?
Stalini ajaga võrreldavat füüsilist terrorit ei ole selle mehe surmast siiamaani ju olnud. Hruštšovi ajal läksid asjad paremaks, Brežnevi ajal jälle pisut halvemaks. Inimesi siis ei tapetud, halvemal juhul pandi hullumajja või saadeti Iisraeli või Ameerikasse välja, kui ikka üldse ei sobinud.
Nüüd, Putini ajal, ka võrreldavas mastaabis inimesi ei hukata, kuigi vastaste mürgitamisi ja ajakirjanike tapmisi on ju olnud.
Kas lihtsal venelasel on ohutu öelda, mis ta asjast arvab, kui ta just ei poolda „spetsoperatsiooni“?
Ega ikka ei ole küll, paragrahv on olemas ja seda rakendatakse. Väidetavalt on jälle moeasjaks saanud pealekaebamine. Kaevatakse üksteise peale, õpilased kaebavad õpetaja peale jne.
Trahv on üks asi. Korralik vanglakaristus on aga ikkagi tükk inimese elust, mis kaotsi läheb. Põhjust karta on, isegi kui kohe maha ei lasta või Siberisse ei saadeta.
Mainisite „kollektiivset Putinit“. Kas see tähendab, et kui Putin sureb, ei muutu midagi?
Alati on ju võimalik, et läheb hullemaks. Venemaa valitsemiskorra ja poliitilise olukorra juures ei imestaks, et kui see, mis asemele saab, on veel kolm kraadi hullem. Uus смутное время (segaduste aeg) oleks väga halb.
Kui olukord Venemaal kontrolli alt väljub, on meil kui otsestel naabritel põhjust muret tunda. Halbu variante on rohkem kui üks.
On teil mingi selgitus, miks Venemaa pöörded lääne mõistes normaalse riigi suunas on nii harvad ja haprad?
Lihtsam seletus on, mida nad ka ise väidavad, et Venemaal ongi teistmoodi tsivilisatsioon ja nad ei vaja läänelikkust ja mädanevat kapitalismi.
Kas asjad hakkaksid paremaks minema, kui lihtne vene inimene saaks aru, et valides ta vastutab? Jah, aga ma kardan, et sinna läheb veel väga palju aega.
Haapsalust pärit Agur Benno töötas viis aastat Moskvas Eesti kaitseatašee abina. Foto: erakogu[/caption]
Haapsalust pärit Agur Benno, ajaloolane, reservmajor ja endine Eesti kaitseatašee abi Moskvas tõdes, et ka tema ei uskunud enne Ukraina sõja algust, et asjad nii käest ära lähevad.
Ühel juunikuu reede õhtul oli Benno sünnilinnas käimas ja leidis aega rääkida ajakirjanikuga Ukraina sõjast, Venemaast, oma tööst kaitseväes ja Haapsalust.
Millal te aru saite…
…et sõda pihta hakkab?
Et Putin sõdima hakkas, oli minu jaoks päriselt ka üllatus. Ma pole pensionärina juba peaaegu kaks aastat sõjaväe infosüsteemis sees, nii et uudiseid lugesin ajalehtedest. Kuna sel kõigel, mis seal 24. veebruaril pihta hakkas, ei ole mingit ratsionaalset mõtet, uskusin ka mina, et päris sõda ei tule. Et Putin saab selle, mida tahab, kätte lihtsalt niisama – ähvardades, pressides ja survestades.
Aga Venemaa ei ole siiski koht, kus saab ainult ratsionaalsusega arvestada. Läks viltu.
Viltu läks ilmselt väga paljudel.
Jah, nii välisvaatlejatel kui ka vene rahval. Rõhuv enamus neist ei aimanud, et asi niiviisi laheneb. Ja kindlasti tõmmati ka paljudel lääne analüütikutel tool alt ära. Nüüd on tagantjärgi tarku muidugi palju.
Kuidas endise sõjaväelase ja sõjaväeatašee abina toimuvat kommenteerite?
Sõjalisest aspektist on hämmastav, et ta [Putin – toim.] läks sinna just nende vägedega, mida kasutas.
Kas Vene sõjaväel on siis midagi paremat?
No kas just paremat, aga rahvaarvu poolest on neid rohkem ja sõjaväealasi oleks olnud ka rohkem välja panna. Kas tehniliselt paremat oleks olnud, ei julge ma öelda.
Algusest peale on arusaamatu, mida venelased saavutada tahtsid. Selle denatsifitseerimise jutu peale naeravad ilmselt ka surnud…
Ja kuidas seda plaani läbi viia? Korraliku läbimurde sooritamiseks kõikides suundades oli jõudu vähe. Kindlasti vähe selleks, et mingigi okupatsioonirežiim üles ehitada. Nii paistabki, et selle „kollektiivse Putini“ põhirehkendus oli, et nad võtavad Kiievi ära, saavad Zelenskõi kätte ja rahvas tervitab neid lilledega. Aga ei läinud nii. Ei õnnestunud Kiievit korralikult rünnatagi, rääkimata sellest, et oleks õnnestunud Ukraina territooriumist nii palju kätte saada, kui nad algul tahtsid. Nüüd on tagasi tõmbutud ja keskendutud Donbassile.
Lisaks igasugused muud, ka tehnilised hädad, mis neid on järjest Ukrainas tabanud. Võib öelda, et neil on läinud suhteliselt halvasti.
Perspektiiv on endiselt segane ja sõltub paljudest asjadest. Nii sellest, palju ukrainlastele abi antakse, kui ka sellest, kauaks sõjakat vaimu jätkub. Suurem küsimus on see läänes. Meie juures see pigem probleem ei ole.
Lääne abi jõudmine Ukrainasse tundub olevat probleem.
Mul pole täpset infot sellest, mis toimub. Abi andmine on ju kahe otsaga asi. Tihti kiputakse abiks pakkuma seda, mida endal tarvis ei lähe. Antud juhul on võibolla nii isegi kasulik, sest need on vanemad ja lihtsamad tarvitada.
Sõjamasinaid, mida antakse, otse rindele viia ei saa. Igasuguse masina tundmaõppimine võtab natuke aega. Samas tundub, et üht-teist on kohale ja rindele jõudnud ning seda juba tarvitatakse.
Arvestades, et olete mitu aastat töötanud just Moskvas, siis milline on Venemaa inforuum ja soov sõda jätkata?
Vene telekanalite vaatamine ei ole kindlasti midagi, mida võiks nimetada tervislikuks tegevuseks. Juba mõne aasta pärast suutsin vaadata ainult pühapäevaõhtuseid nädalakokkuvõtteid. Kas ta praegu hullem on kui siis… Võibolla on endal hullem, sest tead, et sõda, mis päriselt toimub, on hoopis muu kui see, mida seal räägitakse.
Milline on Venemaa ühiskond praegu – on nad jõudnud juba Stalini-aegse ühiskonna juurde või neil veel arenguruumi?
Stalini ajaga võrreldavat füüsilist terrorit ei ole selle mehe surmast siiamaani ju olnud. Hruštšovi ajal läksid asjad paremaks, Brežnevi ajal jälle pisut halvemaks. Inimesi siis ei tapetud, halvemal juhul pandi hullumajja või saadeti Iisraeli või Ameerikasse välja, kui ikka üldse ei sobinud.
Nüüd, Putini ajal, ka võrreldavas mastaabis inimesi ei hukata, kuigi vastaste mürgitamisi ja ajakirjanike tapmisi on ju olnud.
Kas lihtsal venelasel on ohutu öelda, mis ta asjast arvab, kui ta just ei poolda „spetsoperatsiooni“?
Ega ikka ei ole küll, paragrahv on olemas ja seda rakendatakse. Väidetavalt on jälle moeasjaks saanud pealekaebamine. Kaevatakse üksteise peale, õpilased kaebavad õpetaja peale jne.
Trahv on üks asi. Korralik vanglakaristus on aga ikkagi tükk inimese elust, mis kaotsi läheb. Põhjust karta on, isegi kui kohe maha ei lasta või Siberisse ei saadeta.
Mainisite „kollektiivset Putinit“. Kas see tähendab, et kui Putin sureb, ei muutu midagi?
Alati on ju võimalik, et läheb hullemaks. Venemaa valitsemiskorra ja poliitilise olukorra juures ei imestaks, et kui see, mis asemele saab, on veel kolm kraadi hullem. Uus смутное время (segaduste aeg) oleks väga halb.
Kui olukord Venemaal kontrolli alt väljub, on meil kui otsestel naabritel põhjust muret tunda. Halbu variante on rohkem kui üks.
On teil mingi selgitus, miks Venemaa pöörded lääne mõistes normaalse riigi suunas on nii harvad ja haprad?
Lihtsam seletus on, mida nad ka ise väidavad, et Venemaal ongi teistmoodi tsivilisatsioon ja nad ei vaja läänelikkust ja mädanevat kapitalismi.
Kas asjad hakkaksid paremaks minema, kui lihtne vene inimene saaks aru, et valides ta vastutab? Jah, aga ma kardan, et sinna läheb veel väga palju aega.