Avaras ja rõõmsavärvilises ruumis on kümme lamamistooli. Võtad jalanõud jalast, valid meelepärase ja viskad pikali. Ja kümbledki pea kohalt katuseaknast langevas punases, kollases või rohelises päikesevalguses. Lamamistooli kõrval lauakesel on Mirabilia krimka ja väike päikeseelemendiga agregaat, mis tekitab kõrgsagedusheli. See ei ole siiski sanatoorium vaid kolmapäeval Haapsalu linnagaleriis avatud Tallinna heliinstallatsioonikunstnik Raul Kelleri näitus „Ravi“.
Kunstiteos peaks olema kunstniku loodud uus tähendus, mida ta maailmaga jagab. „Ravi“ paistab aga lihtsalt aus ja tagamõtteta ning täiesti kasutamiskõlblik lõõgastumiskoht Haapsalu peatänava ääres. Ja näituse avamisele tulnud võtavadki selle niiviisi vastu. Galerii näeb varsti välja kui kuurortlinna mererand. Ühel toolil hullavad lapsed, teisel sirvib keskealine mees raamatut, kõrvuti lamamistoolidel jutleb abielupaar.
Raul Keller ise julgustab inimesi näitust just niiviisi tõlgendama. „Õigem on võtta jalatsid jalast ja viibida siin nii kaua kui tunne on, et peaks olema. Selle mõte ongi olla ravila,“ ütleb ta.
„Galerii on tavaliselt koht, kuhu inimesed ei julge sisse minna ja kui lõpuks lähevad, siis ootavad suurt kunstielamust. Mulle lihtsalt tundus, et vahest on sellest olulisem avalik ruum, kus saab ka rahulikult olla, ilma väga suure surveta. Ravid ennast lamamistoolis täiesti loomuliku valgusega,“ räägib ta.
Galerii nurgas kardina taga on pime kamber, kus saab istuda ja kuulata arusaamatus keeles lühilaine raadiojaama. Jälle ei paista salasõnumit. See on lõõgastumistuba neile, kes ei armasta rahvarohkust ja eredat valgust, märgib Keller.
Ka galeriis piriseva kõrgsagedusheli jaoks on Raul Kelleril inimsõbralik selgitus. „Kui tavaliselt olen ma suhteliselt madala ja tugeva heliga töötanud, siis seekord on kõik lausa vastupidi. Heli on väga kõrge ja vaikne. Seda palus Agur Kruusing.“
Haapsalu linnagalerii kuraator Agur Kruusing tunnistab, et hakkas pärast Kelleri Haapsallu kutsumist muretsema, mis kultuurikeskuse ja raamatukogu töörahust saab, kui kunstnik siia valju ja sünget heli tekitava teose ehitab. „Palusin ekstra, et müra tekitada ei tohi. Päris vabaks sellest ta ei saanud, need väiksed päiksepatareidega kõlistajad teie kõrval on siiski väike heliline saade,“ ütleb ta.
Kruusing on Kelleri installatsiooniga väga rahul. „See on igal juhul huvitav ja erakordne näitus. Sel aastal on siin ruumiinstallatsioone olnud päris mitu tükki ja kõik on olnud head,“ ütleb ta.
Aga Kelleri siirast heatahtlikkust lõõgastumiskoha pakkumisel kuraator päriselt ei usu. „Natuke aega istud siin ja varsti lähed nii närvi,“ viitab ta pirinale, mida pisike aparaat tekitab. „See on salakaval ja natuke sarkastiline projekt.“
Võib-olla tõesti on näituse võti kõrgsagedushelis. Üks kõrges eas meesterahvas uuris helitekitajat näituse avamisel mitme kandi pealt ja arvas siis, et see ei töötagi, sest tema ei kuule mingit heli. Samas tõttas galeriisse üks noorem kultuurikeskuse töötaja, kes kartis, et majal on signalisatsioon tööle hakanud. Kõrgsagedusheli kuuleb inimkõrv erinevalt – vanainimesed halvasti või üldse mitte, noored palju teravamalt ja neid võib see närvi ajada. Ka loomad peletab selline heli eemale. Üsna sobiv kuurortlinna Haapsallu?
Kes on Raul Keller?
Kunstiakadeemia uue meedia õppetooli juhataja ja professor Raul Kelleri (sünd 1973) loomingut võib kirjeldada kui installatiivset helikunsti.
Keller on alates 1990ndate lõpust tegelenud mitmesuguste kaasaegse ja traditsioonilise kunsti praktikatega, keskendudes kohaspetsiifilisele heliinstallatsioonile, performance'le, improvisatsioonile, DIY-kultuurile, tekstile, video- ja radiofoonilisele kunstile. Raadiokunsti kontsertetendusi on ta andnud koos LokaalRaadioga (Katrin Essenson, Hello Upan). Ta on eksperimentaalse elektroonilise muusika grupi Eesti Elekter liige ja esinenud angloameerika artistina Paul Cole, esitades burleskset americana-rokki. Kuulub ühendusse MKDK. Osaleb kunstirühmituses MIMproject. Koos Katrin Essensoniga on Keller asutanud raadiokunstifestivali "Radiaator".
Tema töid on tellitud Suurbritanniasse, Prantsusmaale, Saksamaale, Hollandisse, Poolasse, Islandile, Brasiiliasse, Venemaale ja Balti riikidesse, samuti on need Eesti Kaasagse Kunsti Muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja erakogudes.
Fotod Arvo Tarmula
