Meie esiisad ei arvanud, et Eesti tuleb hüljata ja kõik peavad Toompea linnusesse ning selle ümbrusse kolima. Meie kõik koos ja ka igaüks üksikult oleme Eesti riigi alustalad ja meil kõigil on võrdne õigus riigi toele. Seega peab riik hakkama astuma maale ja võimalikult kiiresti. Üks samm korraga, kuid aeg on astuma hakata.
Keegi ei vaidle vastu, et tänapäeva Eesti riigieelarve on koondunud Tallinna. Pealinna heaolumulli on kokku jooksnud suur hulk Eesti elanikke ja niigi kiratsenud ääremaad hääbuvad praegu vaikselt ja alistunult. Tasuta sõit ühissõidukeis kui varjatud altkäemaks kutsub kõiki end Tallinna sisse registreerima. Pealinn saab nende maksuraha ja kosub veelgi. Rahast jäävad ilma need kohalikud omavalitsused, kes on seni inimeste eest hoolitsenud. Fiktiivsete Tallinnasse kolijate kõrval on väga palju reaalseid minejaid, kes saavad tasuvamad töökohad, käe-jala juures oleva taristu ja palju muud. Pealinna pagejad annavad hoogu ääremaade allakäiguks – igaüks natuke, kuid koosmõjuna palju. Ometi on inimlikult mõistetav, et minnakse sinna, kus on parem, sest elu vajab elamist.
Kogu meie elukorraldus on Tallinna poole kaldu ja sellest tulenevalt ka üldine majandus, mis kiirendab regioonide väljasuremist. Ääremaastumine on üks suuremaid probleeme, millega Eesti silmitsi seisab ja millega tuleb jõuliselt ja kohe tegelema hakata. Riigil on viimane aeg parandada omaenda tehtud vead. Olemasolev riiklik ressurss on vaja jagada ühtlasemalt üle kogu Eesti, nii et riiki jätkuks igasse maakonda. Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku tuua keskvalitsuse asutused maakondadesse. Kolimine toob küll ühekordseid kulutusi, kuid pikemas perspektiivis annab ta kokkuhoidu – kallite Tallinna kesklinna kontoripindade asemel tulevad näiteks odavamad pinnad.
Kui töökohad tekivad väljapoole Tallinna, paneme avaliku raha regioonide heaks tööle. Olen kindel, et paljud ametnikud ei loobu mitte oma tööst, kui asutus pealinnast välja kolib, vaid liiguvad töökohaga kaasa koos oma perekonnaga. Nii tekivad maakondadesse lisamaksumaksjad, lasteaedadesse ja koolidesse lapsed. Pealinnast lahkujaile on boonuseks rahulik miljöö, väikesed lasteaiarühmad,sõbralikum kooliõhkkond ja palju muid positiivseid emotsioone, mida „megalinn” ei paku. Maal tegutsevail ettevõtjail on aga rohkem inimesi, kellele oma teenuseid ja tooteid pakkuda. Käivitub Tallinnale vastupidine protsess ja elu tuleb mujale tagasi.
Kui riigiasutuste pealinnast väljaviimine käegakatsutavaks saab, tekitab see ilmselt vastasseisu. Kindlasti on neid, kes ei saa või ei taha suurlinnast ära kolida. Aga kui me leiame, et sadakonna kilomeetri tagant Tallinnas tööl käia on täiesti mõistuspärane tegevus, miks ei võiks see siis toimida teistpidi? Iga asutuse kolimisega tekib konkreetsesse piirkonda asjaomase valdkonna kompetents, mis omakorda tõmbab ligi uusi inimesi ja loob uusi arenguvõimalusi. Olgu siis tegemist RMK, maa-ameti või keeleinspektsiooniga, olgu nende uueks aadressiks Põlva, Narva või Haapsalu.
Sotsiaaldemokraadid peavad Tallinna-kesksuse vähendamise kõrval vajalikuks kaugtöö jõulist rakendamist riigisektoris. Nii tekib inimestel võimalus saada pealinna palka, kuid elada maal.
Inara Luigas
SDE peasekretär