Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu (pildil) edastas riigikogule ja valitusele kavandi Eesti rahvastiku juurdekasvuga tegelevatest institutsioonidest. Selles mainitakse, et on otse „imetlusväärt“, millise järjekindlusega on Eesti ühiskonna mitmesuguste struktuuride poolt senini tõrjutud rahvastiku kasvuga tegelevate institutsioonide loomist. Hoolimata juba üle kahekümne aasta kestvast rahvastikukriisist. Millele loodetakse? Levinuim mõtteviis on, et küll läheb iseenesest paika, nagu olevat juhtunud Põhjasõja järgselt. Küllap ei taheta tegeleda keerulise ja tülika probleemiga.
Riigikohus ja õiguskantsler kinnitavad, et rahvastikukriis ei ole nende, vaid riigikogu ja valitsuse asi. Kui minna ministrite käest küsima, siis selgub, et juhindutakse ministeeriumi põhimäärusest, mis neid rahvastikuküsimustega tegelemiseks ei kohusta.
Peaministri nõunik kinnitab, et ministrid on väga mures ja töötavad kogu aeg selle nimel, et rahvast oleks rohkem, kuid statistika ei kinnita sündide arvu suurenemist tänu ministrite muretsemisele. Rahva hääbumine kestab, kui üks neljandik sünde on pidevalt puudu ja maa tühjeneb. Paraku ei paista see Tallinnast, kus elanikkond sedavõrd kasvab, kuivõrd maapiirkonnast lahkutakse.
Peale valitsusasutuste tõrjuvad endalt kohustust uurida, selgitada ja teha ettepanekuid kiduva rahvuse arvukuse tõstmiseks ka Eesti ülikoolid, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Arstide Liit, tervishoiuasutuste administratsioonid, meie kuulsad loomeliidud, Eesti omavalitsused, Linnade liit, üliõpilasorganisatsioonid. Välis-Eesti ühendused, meedia ja sealhulgas Eesti Rahvusringhääling täiendavad seda loetelu. Hoiakute selgitamiseks on peetud kirjavahetust hulk aastaid ja kurb järeldus ignorantsusest on kahjuks tõenduspõhine.
Tsivilisatsioonide hääbumise uurija Arnold Toynbee hinnangul saab selline suhtumine selgemaks: „Ajalugu näitab, et inimsoo rumalus ja nõrkus pole ajutised sümptomid, vaid inimelu püsivad tunnusjooned. Nad kätkevad inimloomuse kahepaiksuses.
Inimolend on ühtaegu loom ja veel midagi; ta on ühiskondlik loom ja isiksus, kellele on omane süüme; tal jõudu ja teadmisi, kuid need on piiratud, ning ta on sellest teadlik“. Nii on ka Eesti ühiskonna struktuurid teadlikud paratamatust hääbumisest liivlaste näitel. Siiski saaks rahvastikuprotsesse selleks loodud komisjonide, rahvastikuseminaride või mis tahes ajutrustide ettepanekute kaudu suunata. Paraku peale peretoetuste ei osata ega taheta midagi ette võtta. Küll arutatakse rahvastikuprobleemide asemel eelarvet neelava merealuse tunneli rajamist, kavandatakse odioosse Rail Baltica ehitust, unistatakse Saaremaa sillast jt.
Sügisene võimupööre valitsuses ja riigikogus ning rahvastikuküsimuste esiplaanile seadmine koalitsioonileppes tõotavad pööret paremusele. Siiski seda ei sünni ilma keerulisi rahvastikuprobleeme läbi analüüsimata ja sihipärast rahvastikupoliitikat välja töötamata Riigikogu ja Valitsuse spetsialiseeritud institutsioonides, mis tuleb luua. Ettepanekuid nendele organitele peaksid välja töötama rahvastikuseminarid ülikoolide ja ministeeriumide juures.
Seda mõtet kannabki rahvastiku kasvuga tegelevate institutsioonide kavand, mis näeb ette riigikogu juures peale hea tahte korras töötava Eesti rahvastiku toetusrühma ja Toompea haridusseminari veel riigikogu probleemkomisjoni moodustamist rahvastiku vähenemisega seotud probleemide läbitöötamiseks. Valitsusele tehakse ettepanek luua peaministri rahvastikubüroo ja rahvastikuseminarid valitsusasutustes ning ülikoolides.
Jaak Uibu, D.Sc., riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant