Vapside rehabiliteerimisrühma loomine riigikogus on propagandatemp, kirjutab Postimehes Olev Remsu.
Kui Remsu peaks koostama kõige teovõimsamate sündmuste pingerea, paneks ta vapside liikumise neljandale kohale 19. sajandi laulupidude, laulva revolutsiooni aegse rahvaliikumise ja 1905. aasta revolutsiooni järel. Neljast on vaid laulupeod need, mida ei ole keegi söandanud sugeda. Vapsid, vaesekesed, seevastu näikse olevat laulupidude antipood, neid on üksmeelselt nahutanud peaaegu kõik. Nüüd on vapside kohta kirjutatud ka asjalikke käsitlusi, ent ometi on nad jäänud kuidagi ebamugavaks teemaks.
Üks aktiivsemaid vapside propageerijaid on aus, kuid õnnetu vabadusvõitleja Tiit Madisson. Riigikogus aga loodi äsja koguni toetusrühm vapside rehabiliteerimiseks, seda tegid ekrelased Mart ja Martin Helme jt ning keskerakondlased Jaanus Karilaid jt. Remsu võrdleb toetusühma loomist avatud uksest sissemurdmisega ja arvab, et poliitotsuste kaudu ei või mõjutada ajalookäsitluste kulgu.
Ainuüksi kavatsus seda teha näitab vaimulaadi, mis kuulub totalitaarsete ühiskondade juurde. Remsu küsib, kelle au ja head nime annaks veel taastada. Liivimaa piiskopi Alberti? Ordu? Tartu- ja Lääne-Saare piiskopi oma? Nemad ju tõid meile Euroopa kultuuri, mis sest, et tapsid Lembitu. Teinekord viskab aeg vingerpussi ja mõningad nähtused rehabiliteeruvad ise. Vapsidega on juhtumas sama, ja las juhtub, peaasi, et poliitika sellesse protsessi ei sekkuks.