Kõigepealt tekivad kullesele tagajalad, siis esijalad. Kullesed ise on mugavad loomakesed, öösel rohkem vagusi ja päeval erksamad, söövad ja toimetavad. Foto: Urmas Lauri
„Kes seda teab. Peab kokku lugema,” ütleb keskkonnaameti looduskaitse bioloog Ilona Lepik ja seirab nagu arupidavalt toatäit üksteise kõrval asetsevaid ümaraid plastvanne.
Plastvannid on täis vett ja sitikmusti kõrekulleseid, suuremaid, pisemaid ja vahepealseid. Justkui sabaga nööpnõelapead sagivad need ringi ja kogunevad seinte äärde ritta nagu elusad helmekeed.
Olen just Ilona käest küsinud, mitu kullest on tal tänavu üles kasvatada.
Mullu kasvas Penijõel paar tuhat kõret, kes asustati Manilaiule ja Läänemaa rannaniitudele. Ega see raske töö ole, aga Ilonat aitab Rõudest pärit tüdruk Kadri Pärimets.
Kõresid elab Eestis vähe. Teadlased püüavad neid taasasustada. Tööd jätkub 40–50 aastaks, sest nii kaua läheb konnateadlase Riinu Rannapi hinnangul aega, et kõred looduses elujõuliseks saaks.
Manilaiu juttseljad
Penijõe konnakeskuses üleskasvatatavad juttselg–kärnkonnad on Manilaiult Taani kolitud kõrede järglased.
Konnateadlane Riinu Rannap kogus 2009. aastal Manilaiult kõrekudu ja kasvatas konnad suureks. 2009. aastal viidi 25 isendit Kopenhaageni loomaaeda.
Mullu kevadel õnnestus taanlastel osa Manilaiu kõresid sigima panna. Kõred hakkavad sigima kolme–nelja–aastaselt.
Mullu jaanipäeva paiku jõudis Penijõele ja kasvatati seal üles esimene sats Taani emigreeritute järglasi. Tänavu saadeti kõrekudu Kopenhaagenist Penijõele kaks kuud varem, 26. aprillil. Kuidas see kohale toodi? „Postipakiga,” ütleb Ilona.
Tavaline pappkast on, vahtplastiga vooderdatud. Põhjakülmutusega kastis oli vett täis kilekott kuduga. Enne pakkimist hoiti kudu külmkapis. Rannapil tuli saadetisele lennujaama järele minna.
Tänavu on kõrelapsi ka vähem, kahe kudunööri jagu — kõigest 4500 — ja koorununa on nad 400 kaupa üheteistkümnes ümaras plastvannis.
Ilona on lapanud vihku kirjaga „Kõrekasvatuse päevik” ja sealt andmed üles leidnud.
Vanne on lastetoas mitu, sest kõrelapsed, ka ühe kudunööri omad, kasvavad eri kiirusega. Pisikestel ja suurtel kipub tekkima konkurents, suuremad suruvad pisemad alla ja need ei arene enam, kõneleb Ilona.
„Nad eritavad mingisuguseid kemikaale, nii et väikesed enam ei söö, või ma ei tea ka, millegipärast väikesed enam ei kasva,” seletab Ilona.
Kõrekasvataja üks töö ongi kullesed ümber sortida, nii et enam–vähem ühesuurused kullesed oleksid ühes vannis.
Kui tahta, et kullesed areneksid kiiremini, tuleb vett soojendada. Mida soojem vesi, seda kiirem areng.
Ilona lubab vett käega katsuda. Jahe vesi on, mitte just külm, aga soe kah mitte.
Kui väga kiiret arengut tahta, peaks veesoojus olema 25 kraadi kindlasti.
Aga et looduses kõred alles koevad, ei kiirusta ka Ilona oma kulleseid moonduma — aega on. Päris pisikeste vannides on siiski veesoojenduspulgad, et nood kiiremini kasvaks.
Mugavad loomakesed
Muidu on kullesed mugavad loomakesed, öösel rohkem vagusi ja päeval erksamad, söövad ja toimetavad.
Aeg–ajalt tuleb vett vahetada, näiteks siis, kui hapnikku jääb väheks. Seda on näha selle järgi, et kullesed kogunevad rohkem pinnale.
Vohav plankton võib hapniku hävitada. Parasjagu planktonit on hea, sest puhastab vett, palju on halb.
Vesi, kus kullesed elavad, on kraanivesi, aga peab olema ööpäeva settinud. Konnakeskuses on kaks settimispaaki, üks paak mahutab tonni jagu vett.
Mullu said kullesed söögiks koerakrõbinaid, aga Manilaiu omadele, kes olid loomaaias juba muu toiduga harjunud, need ei maitsenud, nii et lõpuks keeldusid nood koeratoidust. Koeratoit vahetati kalatoidu vastu ja seda saavad kõrelapsed ka tänavu.
„Põhjakalade toit,” täpsustab Ilona. Väikesed rohelised ja pruunikad tabletid.
Kõrekullesed söövad põhjas, ja söövad nad ainult värsket toitu. Mitmeks päevaks neile tablette ette panna ei saa. Kui on häda, söövad kullesed ka pinnal hulpivat rooga, aga siis tuleb neil end selili keerata, sest suu on neil kõhu all. Looduses kraabivad nad põhjast ja taimedelt vetikaid.
Kõrekullesel, muide, on lõua all valge laik, selle järgi saab teda määrata. Tavalise kärnkonna kullesel laiku ei ole. Peale Manilaiu kõrede kasvab Penijõel ka mõni vannitäis Saaremaa kõrede järeltulijaid, kes on veel pisikesed täpid, tanguterast poole tillemad.
Ühest Lõuna–Läänemaa karjäärist on Ilona toonud kolme kudunööri juppe, et neistki kõresid kasvatada.
Tänavu on kõred seal palju kudenud, kuid vett jääb järjest vähemaks, nii et mõistlik on üritada kulleseid keskuses üles kasvatada.
Taanis läheb hästi
Kopenhaagenis läheb kõredel hästi ja nad sigivad, aga lähisugulus pole hea. Kõik omal ajal Taani emigreeritud kõred olid ühest kudunöörist — ühe ema ja isa lapsed. Võimalik, et geneetilise vea pärast suri mullu Penijõel hulk pisikesi, äsja moondunud kõresid.
Nii et Kopenhaageni pisike populatsioon vajaks verevärskendust ja miks mitte siis saata neile Lõuna–Läänemaa või Saaremaa kõresid.
Ilona kükitab ja uurib kudunöörijuppe kõrevannis. Et kas juba kooruvad.
„Oh sa poiss,” hüüatab ta äkki, õngitseb vannist välja nöörja veetaime ja uurib seda tähelepanelikult.
Vesihernes ja käsn
„See on putuktoiduline taim. Vesihernes. Äkki sööb kullesed ka ära,” näpitseb ta taime. Üks pisike ongi lõksu jäänud. Ilona päästab kullese lahti.
„Iseenesest tore taim,” nendib ta ja suskab karvase vesiherne teise vanni, kus ujuvad juba pontsakad kullesed.
Neile ei tohiks putuktoituja küll midagi teha. Söögiks aga sobivad taimele vannis elavad planktonloomad.
Veidi hiljem avastab Ilona teisest vannist tundmatu klaasja objekti — see meenutab põit või miniatuurset meduusi.
„Ehk on käsn?!” pakub Ilona. Kui on käsn, siis on hea — see puhastab vett.
Vesi tundmatu objektiga vannis tundubki nagu puhtam kui mujal.
Osa kõresid elab keskuse teisel korrusel soojema veega akvaariumis, kus on parem moondumist jälgida.
Päev tagasi kõresid vaatamas käies olen seal tuvastanud paar loomakest, kellel on juba jalad all, tagumised.
Järgmisel päeval hulbib akvaariumis lauatükk. Kaks, ei kolm… neli moondel kõret vinnab end lauatüki peale. Neil on juba esijaladki all ja päris kõre olek, tegu ja nägu.
„Oh sa poiss,” ütleb Ilona teist korda ja lisab, et esijalad tulevad 24 tunniga. Sellised konnad hakkavad juba maismaale tahtma.
Nüüd läheb kiireks.
Moondunud kõre hingab kopsudega, sööb elustoitu —putukaid —, esialgu pinnasel leiduvaid pisikesi hooghännalisi, hiljem ka suuremaid putukaid, näiteks äädikakärbseid, ja vannis või akvaariumis teda enam hästi pidada ei saa.
Moondunud kõrel on teistsugune seedesüsteem ja tal pole hambaid, nagu on kullesel.
Hammastega kraabitava toidu asemel peab maismaal elav konn hakkama püüdma ja alla neelama elustoitu.
Moondunud kõred tuleb kolida keskuse õue peale tarandikesse ja neile hulgakaupa äädikakärbseid ette anda.
Äädikakärbeste kasvandus asub kõrvaltoas. Esialgu seisab seal riiuli peal reas kuus kärbsepudelit. Seal söötme peal nad paljunevad ja kasvavad.
Kui läheb hästi — hästi on vähemalt 25 kraadi sooja —, kasvab uus põlvkond kümne päevaga.
Esimene sats Kopenhaageni kärbseid sai hukka. Eesti omad pole küll nii head kui Taani loomaaias kasvatatavad, sest kipuvad lendama.
„Ei tea, võib–olla saab Ameerikast tellida,” arutab Ilona veidi hajameelselt.
Ta on avastanud veel paar–kolm moondunud kõret ja nendib, et jah, peab ikka kolima hakkama.
Muud ei jää üle.
Juttselg–kärnkonn ehk kõre
- Juttselg–kärnkonn ehk kõre (Epidalea calamita, endise nimega Bufo calamita) on kärnkonlaste sugukonda kuuluv kahepaikne.
- Kõre areaaliks on Kesk– ja Lääne–Euroopa, Baltimaad, Valgevene, Lääne–Ukraina, Suurbritannia ja Edela–Iirimaa.
- Kõre pikkus on kuni 10 cm, tavaliselt 6–7 cm.
- Eestis on kõre elukohti veidi üle kümne. Kui ühes paigas elab vähemalt 500 konna, siis ei sure nad sealt välja. Selliseid kohti on Eestis mõned üksikud.
- Peamised väikesearvulised kõre elukohad on läänerannikul ja väikestel meresaartel (arvukamalt Manilaiul ja Ruhnus). Üks elujõuline asurkond on teada ka Tallinna lähistelt. Kumari laiul oli elujõuline asurkond, aga selle pistsid kährikud nahka.
- Kõre elukohti püütakse taastada ja teda sinna taasasustada. Üldine arvukus on järjekindlalt kahanenud. Kõresid on Eestis alla tuhande.
- Kõrede suure loodusliku suremuse taga on see, et kõrekudust ja kullestest toitub väga palju elukaid. Kui tavalise kärnkonna kudu ja kullesed on mürgised, siis kõre omad ei ole, ja on paljudele elukatele hea maiuspala. Peale Penijõe on praktiseeritud kõrede tehistingimustes üleskasvatamist ka Saksamaal, Taanis, Inglismaal ja Rootsis. Kõre on kadumas kõigis Euroopa maades.
- Kõre eluiga looduses on umbes kümme aastat, vangistuses poole kauem.
- Juttselg–kärnkonna uuem nimetus kõre tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ja võib vaiksel ööl kosta üle kilomeetri kaugusele.