Silt: võrdse kohtlemise volinik
5
Christian Veske: voliniku töö on väärtuspõhine
[caption id="attachment_399061" align="aligncenter" width="2000"]
Haapsalust pärit võrdse kohtlemise volinik Christian Veske teeb oma bürooga esimese visiidi
sünnilinna. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Veebruari keskpaigast võrdse kohtlemise volinikuna töötanud Haapsalust pärit Christian Veske tahab oma sõnul senisest rohkem kuulata eri huvigruppe. Juuni alguses tuleb võrdse kohtlemise voliniku büroo üheks päevaks Haapsallu, et pidada siin infoseminari kohalike omavalitsuste ja suuremate tööandjate esindajatega ning kohtuda avalikkusega. „Me ei taha, et see oleks ühepoolne,” ütles Veske. „Mõte on aru saada, mis teemadega inimesed kokku puutuvad ja kuidas mõtestavad võrdõiguslikkust nii ise kui ka elukeskkonna puhul.” Veske sõnul on tegemist voliniku büroo esimese maakonnavisiidiga ja edaspidi on selliseid visiite kavas teha ka teistesse maakondadesse. Millised on teemad, millega võrdse kohtlemise voliniku bürool tegelda tuleb? See, kust teemad tulevad, on määratletud kahe seadusega – soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seadusega. Seal on kirjas see, mille tõttu diskrimineerimine on keelatud – usk ja veendumused, rahvus, nahavärv, seksuaalne sättumus, puue ning vanus. Haapsalus tahakski rääkida sellest, mille alusel diskrimineerimine on keelatud, ja sellest, kuidas saada võrdõiguslikkuse volinikult abi, kui keegi on ebavõrdse kohtlemisega kokku puutunud. Laiemas mõttes on minu jaoks väga oluline ka see, milline peaks olema võrdõiguslik linn ja elukeskkond. Viimasel ajal on just Tallinna puhul räägitud, et linnaruum peab sobima nii 5-, 50- kui ka 80aastasele, sobima naistele ja meestele. Tahakski natuke lahti mõtestada seda, mis teeks linnast või keskkonnast, kus oleme, keskkonna, kus kõik inimesed saaksid hästi elada. Haapsalus on alati olnud ratastoolis inimesi ja kõik linna arendamisega seotud otsused peaksid arvestama, et ratastooliinimene pääseb igale poole ligi. See mõtlemine peaks olema kogu aeg ja see pole seotud ainult ratastooliinimeste, vaid ka teiste gruppidega, et kõik pääseks liikuma ja see oleks mugav ja turvaline. Kuidas Haapsalus arvestatakse eri gruppidega? Alustaksin positiivsest. Mul käib välismaalt külalisi, kes alati väga kiidavad Haapsalut. Et siin on iga nurga peal laste mänguväljak. Suures plaanis on Haapsalu mugav koht nii suurtele kui ka väikestele. Kitsaskohtadest rääkides – see on küll teema, mis läheb minu pädevusest välja, aga see on suhtumise küsimus. Kui autod pargivad kõnniteedel, siis ratastoolis või käruga peab inimene jukerdama, et mööda saaks. Sellist autode kõnniteel olemist on Eestis väga palju. Lastele on Haapsalus küll mänguväljakud, aga mõelda võiks veel selles suunas, et ka noored oleksid linnaga rahul – mis on nende vajadused ja ootused keskkonnale, ning mõelda ka vanemate inimeste vajadustele. Läbi tuleks mõelda ka see, kuidas on kohalikul tasandil otsustamine: kas eri gruppide hääl kostab, nii meeste kui ka naiste oma, või teevad ühed (mehed) otsuseid ja teised peavad sellega elama. Et otsustajate hulgas oleks rohkem naisi, on valimistel räägitud tõmblukunimekirjadest, kus naised-mehed on vaheldumisi. Kas see tagaks võrdsuse? Meil on ajalooliselt tekkinud olukord, kus paljusid inimesi mõjutavad otsustused on jäänud ühe grupi kätte. Arvan, et tõmblukuefekt on üks võimalus, kuidas saada naisi poliitiliste otsuste juurde. Mõnes kohas töötab see hästi, mõnes riigis pole kogemused nii head. Olgu tõmblukumeetod või kvoot, kus eri sugude esindajaid on vastavalt 40 ja 60 protsenti, aga põhimõte on, et kõigist vastu võetavatest otsustest peab eri ühiskonnagruppide hääl läbi kõlama. Kui otsustajaks on ainult ühte tüüpi inimesed, siis teiste hääl ei kõla. Sageli öeldakse, et naised ei tahagi poliitikasse. Kuidas neid kaasata? Kedagi vägisi sundida saa, tahe peab olema. Aga see algab ka läbi eeskujude. Kui tüdruk näeb juba kooliajal, et ka temal on võimalik saada presidendiks, siis ei kriipsuta ta seda võimalust enda jaoks maha. Sageli lisatakse, et naistel on vähem kompetentsi. See on minu meelest absurdne väide. Sama palju on poliitikas väga ebakompetentseid mehi ja nende puhul seda küsimust sageli ei tõstatata. Kompetents on ka arendatav. Igas töös inimesed arenevad, eriti kui on ka mentorlus. Milliste küsimustega on voliniku büroo poole viimase kolme kuu jooksul pöördutud? Laias laastus jaguneb meie töö kaheks – üks pool on pöördumised inimestelt, kes tunnevad end ebavõrdselt kohelduna. Me siis lahendame pöördumisi ja püüame aru saada, kas tegemist on seaduse mõttes diskrimineerimisega või mitte. Vajadusel suhtleme ka teise poolega ja sageli muudab teine osapool, kes on ebaõiglaselt käitunud, üsna kiiresti praktikat. Sageli eksitakse mitte pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest.
Haapsalust pärit võrdse kohtlemise volinik Christian Veske teeb oma bürooga esimese visiidisünnilinna. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Veebruari keskpaigast võrdse kohtlemise volinikuna töötanud Haapsalust pärit Christian Veske tahab oma sõnul senisest rohkem kuulata eri huvigruppe. Juuni alguses tuleb võrdse kohtlemise voliniku büroo üheks päevaks Haapsallu, et pidada siin infoseminari kohalike omavalitsuste ja suuremate tööandjate esindajatega ning kohtuda avalikkusega. „Me ei taha, et see oleks ühepoolne,” ütles Veske. „Mõte on aru saada, mis teemadega inimesed kokku puutuvad ja kuidas mõtestavad võrdõiguslikkust nii ise kui ka elukeskkonna puhul.” Veske sõnul on tegemist voliniku büroo esimese maakonnavisiidiga ja edaspidi on selliseid visiite kavas teha ka teistesse maakondadesse. Millised on teemad, millega võrdse kohtlemise voliniku bürool tegelda tuleb? See, kust teemad tulevad, on määratletud kahe seadusega – soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seadusega. Seal on kirjas see, mille tõttu diskrimineerimine on keelatud – usk ja veendumused, rahvus, nahavärv, seksuaalne sättumus, puue ning vanus. Haapsalus tahakski rääkida sellest, mille alusel diskrimineerimine on keelatud, ja sellest, kuidas saada võrdõiguslikkuse volinikult abi, kui keegi on ebavõrdse kohtlemisega kokku puutunud. Laiemas mõttes on minu jaoks väga oluline ka see, milline peaks olema võrdõiguslik linn ja elukeskkond. Viimasel ajal on just Tallinna puhul räägitud, et linnaruum peab sobima nii 5-, 50- kui ka 80aastasele, sobima naistele ja meestele. Tahakski natuke lahti mõtestada seda, mis teeks linnast või keskkonnast, kus oleme, keskkonna, kus kõik inimesed saaksid hästi elada. Haapsalus on alati olnud ratastoolis inimesi ja kõik linna arendamisega seotud otsused peaksid arvestama, et ratastooliinimene pääseb igale poole ligi. See mõtlemine peaks olema kogu aeg ja see pole seotud ainult ratastooliinimeste, vaid ka teiste gruppidega, et kõik pääseks liikuma ja see oleks mugav ja turvaline. Kuidas Haapsalus arvestatakse eri gruppidega? Alustaksin positiivsest. Mul käib välismaalt külalisi, kes alati väga kiidavad Haapsalut. Et siin on iga nurga peal laste mänguväljak. Suures plaanis on Haapsalu mugav koht nii suurtele kui ka väikestele. Kitsaskohtadest rääkides – see on küll teema, mis läheb minu pädevusest välja, aga see on suhtumise küsimus. Kui autod pargivad kõnniteedel, siis ratastoolis või käruga peab inimene jukerdama, et mööda saaks. Sellist autode kõnniteel olemist on Eestis väga palju. Lastele on Haapsalus küll mänguväljakud, aga mõelda võiks veel selles suunas, et ka noored oleksid linnaga rahul – mis on nende vajadused ja ootused keskkonnale, ning mõelda ka vanemate inimeste vajadustele. Läbi tuleks mõelda ka see, kuidas on kohalikul tasandil otsustamine: kas eri gruppide hääl kostab, nii meeste kui ka naiste oma, või teevad ühed (mehed) otsuseid ja teised peavad sellega elama. Et otsustajate hulgas oleks rohkem naisi, on valimistel räägitud tõmblukunimekirjadest, kus naised-mehed on vaheldumisi. Kas see tagaks võrdsuse? Meil on ajalooliselt tekkinud olukord, kus paljusid inimesi mõjutavad otsustused on jäänud ühe grupi kätte. Arvan, et tõmblukuefekt on üks võimalus, kuidas saada naisi poliitiliste otsuste juurde. Mõnes kohas töötab see hästi, mõnes riigis pole kogemused nii head. Olgu tõmblukumeetod või kvoot, kus eri sugude esindajaid on vastavalt 40 ja 60 protsenti, aga põhimõte on, et kõigist vastu võetavatest otsustest peab eri ühiskonnagruppide hääl läbi kõlama. Kui otsustajaks on ainult ühte tüüpi inimesed, siis teiste hääl ei kõla. Sageli öeldakse, et naised ei tahagi poliitikasse. Kuidas neid kaasata? Kedagi vägisi sundida saa, tahe peab olema. Aga see algab ka läbi eeskujude. Kui tüdruk näeb juba kooliajal, et ka temal on võimalik saada presidendiks, siis ei kriipsuta ta seda võimalust enda jaoks maha. Sageli lisatakse, et naistel on vähem kompetentsi. See on minu meelest absurdne väide. Sama palju on poliitikas väga ebakompetentseid mehi ja nende puhul seda küsimust sageli ei tõstatata. Kompetents on ka arendatav. Igas töös inimesed arenevad, eriti kui on ka mentorlus. Milliste küsimustega on voliniku büroo poole viimase kolme kuu jooksul pöördutud? Laias laastus jaguneb meie töö kaheks – üks pool on pöördumised inimestelt, kes tunnevad end ebavõrdselt kohelduna. Me siis lahendame pöördumisi ja püüame aru saada, kas tegemist on seaduse mõttes diskrimineerimisega või mitte. Vajadusel suhtleme ka teise poolega ja sageli muudab teine osapool, kes on ebaõiglaselt käitunud, üsna kiiresti praktikat. Sageli eksitakse mitte pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest.