Silt: septembripõgenemine
2
Raudtee tõi 80 aastat tagasi põgenikud Läänemaale
caption id="attachment_434116" align="aligncenter" width="1920"]
Raudteemuuseumi juhi Talis Vare sõnul mängis suurpõgenemisel raudtee olulist rolli. Foto: Kaire Reiljan[/caption]
Augusti lõpus Haapsalu raudtee- ja sidemuuseumis avatud mininäitus suurpõgenemisest on sissejuhatus kahe nädala pärast Haapsalu raekojas avatavale samateemalisele näitusele.
Raudteemuuseumi mininäitus „Saatuseaasta 1944 Läänemaal. Rööbastelt paati“ jutustab sõja jalust läände põgenemise lugu läbi kahe Eesti raudteelase – eestlase Johannes Saarmanni ja rannarootslase Emil Johannes Markuse.
Muuseumi juhataja Talis Vare sõnul peegeldab nende meeste lugu tuhandete oma kodu kaotanute saatust ja mis oleks raudteemuuseumile loomulikum, kui rääkida just raudteelastest. „Väga keeruline on leida pilti toonasest põgenemisest raudteel, sest raudteel oli keelatud pildistada,” ütles Vare.
Nõva kandis sündinud Saarmann oli Taebla ja Haapsalu jaamaülem. „Hiljem sai temast Tallinna ühendatud kauba- ja reisijaama ülem – tähtis nina,” ütles Vare. Ta lisas, et Saarmannide perekonnal oli väike puidutööstus, mis tegi ka paate. Nendega põgenes läände kogu perekond. Vare sõnul panid Saarmannid Rootsis aluse firmale Rehband Anatomiska. „Kui guugeldada, siis tegutseb firma siiani, teeb sporditugesid ja -sidemeid, aga firma ei kuulu enam neile,” ütles Vare.
Teine, kellest näitus räägib, on Naissaarelt pärit Emil Johannes Markus, kes raudteel töötamise kõrval üritas ülikoolis juurat õppida.
Raudteemuuseumi juhi Talis Vare sõnul mängis suurpõgenemisel raudtee olulist rolli. Foto: Kaire Reiljan[/caption]
Augusti lõpus Haapsalu raudtee- ja sidemuuseumis avatud mininäitus suurpõgenemisest on sissejuhatus kahe nädala pärast Haapsalu raekojas avatavale samateemalisele näitusele.
Raudteemuuseumi mininäitus „Saatuseaasta 1944 Läänemaal. Rööbastelt paati“ jutustab sõja jalust läände põgenemise lugu läbi kahe Eesti raudteelase – eestlase Johannes Saarmanni ja rannarootslase Emil Johannes Markuse.
Muuseumi juhataja Talis Vare sõnul peegeldab nende meeste lugu tuhandete oma kodu kaotanute saatust ja mis oleks raudteemuuseumile loomulikum, kui rääkida just raudteelastest. „Väga keeruline on leida pilti toonasest põgenemisest raudteel, sest raudteel oli keelatud pildistada,” ütles Vare.
Nõva kandis sündinud Saarmann oli Taebla ja Haapsalu jaamaülem. „Hiljem sai temast Tallinna ühendatud kauba- ja reisijaama ülem – tähtis nina,” ütles Vare. Ta lisas, et Saarmannide perekonnal oli väike puidutööstus, mis tegi ka paate. Nendega põgenes läände kogu perekond. Vare sõnul panid Saarmannid Rootsis aluse firmale Rehband Anatomiska. „Kui guugeldada, siis tegutseb firma siiani, teeb sporditugesid ja -sidemeid, aga firma ei kuulu enam neile,” ütles Vare.
Teine, kellest näitus räägib, on Naissaarelt pärit Emil Johannes Markus, kes raudteel töötamise kõrval üritas ülikoolis juurat õppida. 
Enn Nõu: tuledes Stockholm oli nagu muinasjutumaa
[caption id="attachment_342136" align="alignnone" width="1200"]
Kirjanik Enn Nõu. Erakogu[/caption]
Suve lõpul 1944 oli Enn Nõu kümneaastane, 11. sünnipäevale lähemal kui kümnendale. Augustil astus ta koos ema ja õdede-vendadega Haapsalus laevale Juhan, mis viis ta Rootsi. Sellest reisist ja järgnevast ta Lääne Elule rääkiski.
„Poisteraamatus“ olen meie põgenemisest üsna täpselt kirjutanud. See on üles ehitatud märkmetele, mida tegin detsembris 1944,“ alustas Enn Nõu.
Kuidas tuli kümneaastasele lapsele pähe kirjutada märkmeid?
Põgenemine Rootsi oli vapustav sündmus. Kirjutasin sellest ja 9. märtsi ööst [Tallinna pommitamine – toim.] samuti. Need olid kaks minu elu kõige vapustavamat sündmust. Natuke oli ka isa mõju, kes kirjutas ju päevikut, hoolimata, et oli väga kardetav aeg. Tema kirjad olid alles Topul, Kalde talus rookatuse all. Need sain kätte 1991.
Millal teie vanemad otsustasid, et tuleb Eestist ära minna?
Aastal 1944, kui sakslased kogu aeg taganesid, oli selge, kuhupoole sõda läheb – venelased tulevad tagasi. Esimene okupatsioon oli loonud põrguhirmu selle
Kirjanik Enn Nõu. Erakogu[/caption]
Suve lõpul 1944 oli Enn Nõu kümneaastane, 11. sünnipäevale lähemal kui kümnendale. Augustil astus ta koos ema ja õdede-vendadega Haapsalus laevale Juhan, mis viis ta Rootsi. Sellest reisist ja järgnevast ta Lääne Elule rääkiski.
„Poisteraamatus“ olen meie põgenemisest üsna täpselt kirjutanud. See on üles ehitatud märkmetele, mida tegin detsembris 1944,“ alustas Enn Nõu.
Kuidas tuli kümneaastasele lapsele pähe kirjutada märkmeid?
Põgenemine Rootsi oli vapustav sündmus. Kirjutasin sellest ja 9. märtsi ööst [Tallinna pommitamine – toim.] samuti. Need olid kaks minu elu kõige vapustavamat sündmust. Natuke oli ka isa mõju, kes kirjutas ju päevikut, hoolimata, et oli väga kardetav aeg. Tema kirjad olid alles Topul, Kalde talus rookatuse all. Need sain kätte 1991.
Millal teie vanemad otsustasid, et tuleb Eestist ära minna?
Aastal 1944, kui sakslased kogu aeg taganesid, oli selge, kuhupoole sõda läheb – venelased tulevad tagasi. Esimene okupatsioon oli loonud põrguhirmu selle