Silt: reisijutt
Reisimuljed Yucatani poolsaarelt: Holbox
[caption id="attachment_438139" align="alignnone" width="1920"] Aedkardinal Holboxis. Foto Tarvo Valker[/caption]
Aeg Yucatáni poolsaarel möödus linnutiivul. Märkamatult oligi aeg kolmenädalase reisi viimase sihtkoha Holboxi avastamiseks.
Cozumelist tagasi tulles teeme kiire peatuse Cancúnis, kus tagastame oma rendiauto. Samast läheme kohe ka Holboxi viivale bussile. Sinna sõidavad pisikesed ekspressbussid, kuhu mahub korraga kuus-seitse inimest. Sõit on kiire ja mugavas bussis tuleb mul uni kohe peale. Pärast pooletunnist uinakut avan korraks silmad ja märkan kohe teepervel naerupistrikku – taas enda jaoks uut linnuliiki. Pärast seda olen igaks juhuks ärkvel.
Kes on kunagi Yucatánis käinud, sellele on Holboxi saar tõenäo
Reisimuljed Yucatani poolsaarelt: Chicanná vaikelu võlu
[caption id="attachment_437159" align="alignnone" width="1920"] Lõuna-Mehhikost kuni Costa Ricani levinud Põhja-tüükasorr on maailma üks omapäraseima välimusega linnuliike. Foto Tarvo Valker[/caption]
Pärast pikka autosõitu jõuame õhtuhämaruses oma uude peatuspaika – Chicannásse. Siinne majutus on loodushuvilisele lihtsalt suurepärane. Siin ootavad puhkajat eraldiseisvad majad keset metsa. Kuigi majutuskoht asub maanteest vaid mõnesaja meetri kaugusel, pole liiklusmüra üldse kuulda. Puhkeküla peamajas saab korralikku hommikusööki ja olemas on ka restoran, kus saab nii lõunatada kui ka õhtust süüa. Siin kohtame esimest korda ka teisi linnuvaatlejaid – enamik neist on tulnud USAst.
Kohe esimesel hommikul ärgates on õues kuulda väga palju erinevaid linnuhääli. Helipilt on muidugi hoopis teistsugune kui kodumaal. Ühtegi Eestis esinevat linnuliiki me nelja päeva jooksul siin ei näegi. Kõige häälekamad on pruunnäärid. Nad on õige pisut kogukamad kui pasknäärid ning umbes sama pika sabaga nagu meie harakad. Kui õite juures ka
Reisimuljed Yucatani poolsaarelt: reisi algus ja Chichén Itzá
[caption id="attachment_436005" align="alignnone" width="1920"] Chichen Itza. Foto Tarvo Valker[/caption]
Tänavu jaanuaris võtsin koos elukaaslase ja meie kahe lapsega ette teekonna Kagu-Mehhikosse, Yucatani poolsaarele. Järgnevad paar kuud jagan lugejatega selle kolmenädalase reisi eredamaid muljeid.
Reisi marsruudi planeerisime täielikult ise – abilisteks Lonely Planet, linnuvaatlejate reisikirjad ja muidugi rohkelt infot internetist.
Yucatani poolsaar on Kariibi mere ja Mehhiko lahe vahel asuv suur poolsaar. Selle Eestist umbes neli korda suurema maanuki territooriumile jäävad lisaks Mehhiko kolmele osariigile veel Guatemala ja Belize. Yucatanist on saanud viimastel kümnenditel turistide seas väga populaarne sihtkoht. Seda tänu oma turvalisusele, maiade arhitektuuri ja pärandi eksponeerimisele ning põnevale loodusele.
Seitsme maa ja mere taga: kodutee
Laevasõit Kirkwallist Aberdeeni oli kõigist sellel reisil kogetuist ebamugavaim, aga eks olime selles natuke ise süüdi. Kuna tegime oma reisiplaani Shetlandilt Orkneyle sõites ringi, otsustades Šotimaa üldse välja jätta ja otse Kirkwallist Aberdeeni sõita, polnud laevapileteid broneerides enam alles ühtegi kajutit.
Seitsme maa ja mere taga: kirik andis nime
[gallery ids="433439,433438,433437,433436,433435,433434,433433,433432,433431,433428,433427,433426,433425,433424,433423,433422,433421"]
Orkney pealinn Kirkwall on oma nime saanud kiriku järgi, sest vananorrakeelne nimi Kirkjuvagr tähendab laheäärset pühakoda. Ometi pole linn nime saanud uhke Püha Magnuse katedraali järgi, kuigi jõudsalt kasvama hakkas asula just pärast selle rajamist 12. sajandil. Kirkwallile on nime andnud hoopis väiksem ja vanem Püha Olavi kirik, millest praeguseks pole alles enamat kui kirikaia kaarvärav Bridge Streeti lähedal.
Asulat on esimest korda mainitud Orkneyinga saagas seoses sellega, et krahv Rögnvald Brusason ehitas sinna 1046. aastal Püha Olavi kiriku. Päris tühjale kohale ta ilmselt seda ehitama ei hakanud, aga see, kui kaua piirkonnas on elatud, pole täpselt teada.
Püha Olavi kiriku ümber hakkas tekkima asula, mida nimetati Burgh. Sadakond aastat hiljem, kui ehitati Püha Magnuse katedraali, tekkis ümbruskonda teinegi asula, mis sai nimeks Laverock. Kahe asula vahel valitses rivaliteet ja kuigi ajapikku kasvasid asulad kokku, meenutab rivaalitsemist siiani jõulude ajal ja aastavahetusel mängitav tänavajalgpallimäng Kirkwall Ba’. Mehed ja poisid linnast ja kaugemalt jagatakse kaheks võistkonnaks, „uppideks” ja „doonideks”, ning võisteldakse, kumb võistkond suudab käsitsi valmistatud nahkpalli lükata, lüüa, visata või muul moel toimetada peatänava mõlemas otsas asuvasse väravasse.
Seitsme maa ja mere taga: kaljude ja jäneste saar
[gallery ids="429561,429563,429564,429566,429567,429568,429570,429560,429571,429572,429574,429575,429545,429546,429547,429548,429577,429578,429579,429580,429581,429582,429583,429584"]
Kolmapäeval otsustasime teha tutvust Orkney saare läänepoolse osaga. Meie külalistemaja omanik Doris pakkus hommikusööki ja teatas muuhulgas, et võib meile oma kanade muna praadida. Muuseas ütles Doris, et järgmisel hommikul peaksime varem hommikust sööma, sest ta peab jõudma Hoy saarele minevale praamile. Nagu perenaine meile selgitas, jagab ta end mitme asja vahel: peab kanu ja mesilasi ning külalistemaja Stromnessis ja Hoyl. Seda viimast pidigi ta koristama tõttama.
Hommikusöök söödud, võtsime suuna Yesnabysse, mille kaljust rannajoont peetakse Orkney üheks kaunimaks ja ühtlasi ka kohustuslikuks vaatamisväärsuseks. Turismibrošüürid ei valetanud ja Yesnaby punasest liivakivist kaljud olid imelised – taas oli iga uus vaade uhkem kui eelmine.
Seitsme maa ja mere taga: kaupmeeste ja meremeeste linn
[gallery ids="429040,429041,429042"]
Õhtul kella kuue paiku jõudsime Orkney peasaare edelanurgas asuvasse Stromnessi, kus olime broneerinud öömaja Orca külalistemajas.
Paari tuhande elanikuga Stromness on Orkney suuruselt teine linn ja juba esmamulje järgi oli tegemist võluva sadamalinnaga. Linn ise on välja venitatud piki maasse tungiva Hamnavoe lahesopi läänekallast. Kaldapealsega paralleelselt vonkleb ligi kolme kilomeetri pikkune peatänav, mis mitu korda nime vahetab. Kui Haapsalus ollakse harjunud, et Posti tänavast saab ühtäkki Karja tänav, siis Stromnessis vahetab tänav, ilmselt selleks, et inimestes rohkem segadust tekitada, nime lausa viis korda.
Pika peatänava algusesse jääb sadam, mis – nii nagu Shetlandil nähtud sadamad – jättis toreda värvilise mulje. Stromnessi sadamas seisid sõbralikult koos reisi-, kala- ja lõbusõidulaevad. Sealt väljuvad reisilaevad peavad ühendust Scrabsteriga Šotimaal ning ka Orkney lõunapoolsete Hoy ja Graemsay saarega.
Merendus ja kalapüük on Stromnessi linna läbi aegade elus hoidnud. 18.-19. sajandil tegutsesid seal Kanadaga kaubavahetust pidanud Hudson Bay kompanii agendid ja asusid kaubalaod, 19. sajandil peatusid seal šoti vaalapüügilaevad ja 19. sajandi lõpus tabas ka Stromnessi heeringapüügi buum.
Stromnessi alguseks loetakse aga 1620. aastat, kui Orkney piiskop andis lahekaldal välja esimesed maavaldused. Üks esimesi asukaid oli sepp Alexander Chalmers, kes seal aastas 24 kana eest maad rentis ja tema nime järgi nimetati paika esialgu Chalmersquoy.
Linnake hakkas kasvama 17. sajandi lõpus ja 18. sajandil, kui kõikvõimalike sõdade tõttu, kuhu Suurbritannia segatud oli, muutus läbi Inglise kanali seilamine ohtlikuks ning selle asemel hakati järjest enam kasutama ümber Šotimaa põhjatipu ja Orkney vahelt kulgevat mereteed. Ega seegi ohutu polnud, sest kaubalaevu ohustasid piraadid, kellest üks, John Gow, oli pärit sealtsamast Stromnessist. Gow loost ammutas inspiratsiooni kirjanik Sir Walter Scott oma teose „Piraat” kirjutamisel.
Seitsme mäe ja mere taga: ümar kirik ja verised lood
[gallery ids="428514,428515,428513,428512,428516,428508,428511,428510"]
Teel Stromnessi põikasime sisse Orphiri, kus pidid asuma ümara kiriku jäänused. Orkney kirikute kohta tuleb öelda, et enamasti olid need veidi vanemad ja huvitavamad kui Shetlandil nähtud pühakojad. Orphiri kirik on oma kuju poolest sealkandis aga väga haruldane, sest see on ainus mingilgi määral säilinud ümar kirik Šotimaal. Arvatakse, et selle rajamisel on eeskujuks olnud Jeruusalemmas asunud Püha Haua kirik. Meie kergeks pettumuseks polnud Orphiri kirikust säilinud küll enamat kui veidi idaseina koos sellest välja ulatuva kaare ehk apsiidiga, kuid kiriku algne ümar kuju on maapinnal markeeritud.
Seitsme maa ja mere taga: printsess andis nime
[gallery ids="428109,428111,428124,428126,428110,428123,428108"]
Tillukeselt Orkney Lamb Holmilt, kuhu peale Itaalia kabeli muud palju ei mahtunudki, viis järgmist Churchilli tõket pidi kulgev maantee järgmisele laiule Glimps Holmile ja sealt juba ilusate randade poolsest tuntud Burray saarele. Omal ajal on üsna väike Burray olnud suur heeringapüügikeskus, kuid ammu enam mitte. Heeringapüügile tõmbas seal kriipsu peale just nendesamade Curchilli tõkete ehitamine, sest tõkked panid kinni saartevahelise otsetee – sealt, kust ei pääse läbi vaenlase all- või pealveelaevad, ei pääse läbi ka heeringapüügialused. Praegu teatakse Burrayd eelkõige seal asuva Orkney fossiilid- ja pärandikeskuse järgi.
Saartereas kõige viimane ja eelnevatest suurem on South Ronaldsay, mille tipust Burwickist on Šotimaa põhjatippu Duncansby Headi linnulennult vaid kümmekond kilomeetrit.
Seitsme maa ja mere taga: sõja jäljed ja Itaalia kabel
[gallery ids="427662,427663,427664,427665"]
Kuigi Orkney pidanuks teise maailmasõda sündmuste keskmest asuma justkui piisavalt kaugel, jõudis sõda ka siinsetele saartele ja selle jälgi on näha tänini.