Silt: oli kord
Oli kord: kosmos ja kõva juust
[caption id="attachment_417459" align="alignnone" width="1920"]
Urmas Lauri foto[/caption]
Kui ma aastal 1969 esimese klassi juntsuna koolipingis istusin, lubas klassijuhataja, et kooli lõpetades lendame kogu klassiga lõpuekskursioonile kosmosesse.
Ja miks ka mitte, sest kõikides tolleaegsetes laste trükistes olid pildid, kus lapsed istusid rakettides, lehvitasid punaste lipukestega ja vaatasid rõõmsate nägudega illuminaatoriakendest välja.
Kooliaastad läksid, aga reis Kuule lükkus millegipärast ikka edasi…
Vist viiendas klassis tuli koolikavasse niisugune uuenduslik tund nagu kokandus, seda muidugi tööõpetuse tundide osana. Kui põnev!
Õpetaja jagas tunniks vajaminevate toiduainete nimekirja laste vahel ära ja mina pidin kaasa võtma juustu. Täpsemalt tüki kõva juustu, nii seisis minu pä
Urmas Lauri foto[/caption]
Kui ma aastal 1969 esimese klassi juntsuna koolipingis istusin, lubas klassijuhataja, et kooli lõpetades lendame kogu klassiga lõpuekskursioonile kosmosesse.
Ja miks ka mitte, sest kõikides tolleaegsetes laste trükistes olid pildid, kus lapsed istusid rakettides, lehvitasid punaste lipukestega ja vaatasid rõõmsate nägudega illuminaatoriakendest välja.
Kooliaastad läksid, aga reis Kuule lükkus millegipärast ikka edasi…
Vist viiendas klassis tuli koolikavasse niisugune uuenduslik tund nagu kokandus, seda muidugi tööõpetuse tundide osana. Kui põnev!
Õpetaja jagas tunniks vajaminevate toiduainete nimekirja laste vahel ära ja mina pidin kaasa võtma juustu. Täpsemalt tüki kõva juustu, nii seisis minu pä
Oli kord: kui Nõval paukusid pliidid
[caption id="attachment_432526" align="alignnone" width="1280"]
Foto pixabay[/caption]
Seitsmekümnendate aastate keskpaigas oli Nõva kant Läänemaal piiritsoon, kuna Suurekivil paiknesid Vene armee raketiväeosad.
Üldine läbisaamine oli kohalike ja sõjaväelaste vahel enam-vähem, kuigi eestlased olid juba siis nende silmis fašistid ja kõigiti kahtlased elemendid.
Päris ilma kohaliketa raketimehed siiski ka läbi ei saanud. Minu äi oli kuldsete kätega pottsepp ja seda sõjaväelased teadsid. Pottseppa vajasid nad aga selletõttu, et nende pliidid ja ahjud lendasid millegipärast järjepanu õhku. Siiski polnud tegu kohalike „vabadusvõitlejate” kätetööga ,vaid vargad said oma teenitud palga...
Foto pixabay[/caption]
Seitsmekümnendate aastate keskpaigas oli Nõva kant Läänemaal piiritsoon, kuna Suurekivil paiknesid Vene armee raketiväeosad.
Üldine läbisaamine oli kohalike ja sõjaväelaste vahel enam-vähem, kuigi eestlased olid juba siis nende silmis fašistid ja kõigiti kahtlased elemendid.
Päris ilma kohaliketa raketimehed siiski ka läbi ei saanud. Minu äi oli kuldsete kätega pottsepp ja seda sõjaväelased teadsid. Pottseppa vajasid nad aga selletõttu, et nende pliidid ja ahjud lendasid millegipärast järjepanu õhku. Siiski polnud tegu kohalike „vabadusvõitlejate” kätetööga ,vaid vargad said oma teenitud palga... 
Oli kord: kalapüük piiritsoonis
[caption id="attachment_424262" align="alignnone" width="1920"]
Kalapüük. Foto: Andra Kirna[/caption]
Oli eelmise sajandi aasta 1986. Vormsi.
Suure nõukogude rahva pidi ära toitma toitlustusprogramm, mis tänapäeva inimesele lahtiseletatult tähendab, et toidukauplused olid tühjust täis ja õitses nn. altleti-kaubandus. Moesõnadeks olid defitsiit ja tutvused. Selliseid delikatesse nagu viiner või roheline purgihernes sai tavainimene hankida ainult valimiste ajaks avatud puhvetist.
Kalapüük. Foto: Andra Kirna[/caption]
Oli eelmise sajandi aasta 1986. Vormsi.
Suure nõukogude rahva pidi ära toitma toitlustusprogramm, mis tänapäeva inimesele lahtiseletatult tähendab, et toidukauplused olid tühjust täis ja õitses nn. altleti-kaubandus. Moesõnadeks olid defitsiit ja tutvused. Selliseid delikatesse nagu viiner või roheline purgihernes sai tavainimene hankida ainult valimiste ajaks avatud puhvetist. 
Oli kord: lippudest said seelikud
Oli eelmise sajandi aasta 1983 või 1984.
Vormsi saarel teenisid aega piirivalvurid, keda oli umbes 60 mehe ringis. Sõjaväelaste arv oli muidugi saladus – avalik saladus, sest piirivalvurite ja kohalike elanike vahel oli läbikäimine tihe ja suhteliselt sõbralik.