8.9 C
Haapsalu
Reede, 29. märts 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Muinasaeg

Silt: muinasaeg

Mati Mandel: muinasaja arhiivile on juba tekitatud korvamatut kahju

[caption id="attachment_294773" align="alignnone" width="2000"] Ehmjas kalmekihi all looduslikku pinnasesse kaevatud 1 m sügavuste matuseaukude uurimine.[/caption] Viimasel ajal on palju juttu tehtud hobiotsijate poolt leitud muistsetest aaretest ja haruldastest muinasesemetest. Saaremaalt eelmisel aastal detektoriga avastatud kuldkäevõru leidu tervitas üldsus lausa rõõmuhõisetega. Detektoristide tegevusel on aga ka varjupool, millest eriti ei räägita. Paljud just muistsetest matmispaikadest röövitud haruldused müüakse piiri taha või rändavad illegaalsetesse erakollektsioonidesse ning lähevad meie kultuurile igaveseks kaotsi. Muistse kuldeseme leidmine Eestist on siiski suur erand. Õnneks Eestisse muinasajal kuld üldiselt ei jõudnud. Kui olnuks teisiti, oleks kogu Eestimaa maapind ilmselt juba ammu korduvalt pahupidi pööratud ning kõik siit leitud haruldasemad esemed mööda maailma laiali tassitud. Detektorismil on aga teinegi varjukülg. See on kahju, mis taoline muistsete esemete väljakaevamine meie tuhande või enamagi aasta vanustest elupaikadest, ohverdamiskohtadest, linnustelt ja kalmetest neile objektidele teeb. Kuna kirjalikud dokumendid 13. sajandist varasemast ajajärgust Eestis puuduvad, on tolleaegseteks ainsateks arhiiviallikateks vaid needsamad muistsed külakohad, linnused, ja ohverdamiskohad, eelkõige aga leiurikkuse tõttu just matmispaigad. Pandi ju muinasajal surnule hauda kaasa nii tööriistu, relvi kui ka ehteid. Aga need arhiiviallikad võivad meile täit informatsiooni anda vaid siis kui neid teadlaste poolt ja just arheoloogiliste kaevanditega uuritakse. Nii matmiskombestik kui ka esemete kaasa panemise viis oli vastavalt ajastule ning Eesti piirkonnale väga erinev, samas väga informatiivne. Väga palju sellest on aga praegu veel uurimata ja seetõttu ka teadmata. Kes on näinud Eesti Rahva Muuseumis eksponeeritavat nn. Kukruse emandat– täies ehtes Virumaalt leitud 12.—13. sajandi naisematust võib vaid imestada, et selline haruldus on maa sees puutumatult säilinud ning õnnestunud väga korralikult välja kaevata. Mida kõike see leid meile räägib esiemade välimusest, ehtimisviisist, kommetest, aga kaasapandud esemete kaudu ka ehtemeistrite oskustest ning kunstimeelest, ühiskonna arengutasemest üldse. Et matust nii nagu vaja välja puhastada, transporditi see koos ümbritseva mullaga laborisse ja uuriti seda alles seal. Alati nii teha ei õnnestu. Kuid kohapealgi kaevavad arheoloogid taolisi matuseid välja kühvlikeste ja pintslitega õhukeste kihtidena ning kõiki ettevaatusabinõusid silmas pidades. Nii toimides saab täpselt fikseerida, kus ja kuidas üks või teine matusele kaasa pandud ese paiknes. Vähe sellest, surnu riietusele kunagi õmmeldud ja säilinud pronksspiraalide paiknemise järgi on õnnestunud taastada isegi neist kaunistustest rõivale moodustunud ornamentikat. Lihtsalt labidaga kalmetele auke kaevates see kõik hävib. Nii võimegi ette kujutada, milline pilt oleks arheoloogidele avanenud kui nad oleks Kukruse memme juurde sattunud peale hobiotsijate rüüstetegevust? Aga just sellist hävitustööd on detektoristid meie esivanemete matmispaikade juba aastaid korda saatnud. Teadusele nii juba praeguseks tekitatud kahju on korvamatu.