Silt: “Minu” sari
1
Aidi Vallik kirjutas Haapsalu raamatusse
[caption id="attachment_224741" align="alignnone" width="900"]
Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann[/caption]
Endisest haapsallasest kirjaniku Aidi Valliku „Minu Haapsalu” ilmub Petrone Prindi menukas Minu-sarjas, esitleda loodab kirjanik seda Haapsalus nostalgiapäevade ajal.
„See oleks tore, kui nii läheks. Eks see üks nostalgiline raamat ole,” ütles Vallik. „Minu Haapsalu” pole veel ilmunud, aga käsikiri on üle antud ja toimetamisel.
Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann[/caption]
Endisest haapsallasest kirjaniku Aidi Valliku „Minu Haapsalu” ilmub Petrone Prindi menukas Minu-sarjas, esitleda loodab kirjanik seda Haapsalus nostalgiapäevade ajal.
„See oleks tore, kui nii läheks. Eks see üks nostalgiline raamat ole,” ütles Vallik. „Minu Haapsalu” pole veel ilmunud, aga käsikiri on üle antud ja toimetamisel.
„Minu Muhumaa” – raamat nagu paradoks
[caption id="attachment_248783" align="alignright" width="900"]
Minu Muhumaa. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Katrin Pautsi „Minu Muhumaa” on vastuoluline teos – seostab esmapilgul seostamatut ja paneb mõtlema asjade üle, mille üle ei ole mõelnud.
Kui olin raamatu läbi lugenud, siis vaatasin internetist, mida on selle kohta kirjutatud. Ja tõepoolest – muhulased said Pautsi peale pahaseks.
Arvajad leidsid, et Pautsil on oma ja hoopis teistsugune Muhu. Pautsi Muhumaad ei olnud keegi kohanud. Leebemad arvustajad kiitsid kirjaniku osavat sulge ja soovisid jõudu muhulaste kiusu kiuste hakkama saada. Sest jah – Pautsi Muhu on saar, mis teda omaks ei võtnud, sest ta pole „õige” muhulane. See on libahundi ja väljatõugatu lugu, aga nagu ta ise on öelnud – kunagi ei tea, kes meie lood kord üles kirjutab, võõraks arvatu või oma. Kohutav risk. Vaesed muhulased.
Olgu kohe öeldud, et mina ei ole muhulane. Ometi lugesin ma seda raamatut muhulasena. Minu Muhu on teistsugune – helekollane ja valge, postitalu ja roositud pättide Muhu.
Minu Muhumaa. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Katrin Pautsi „Minu Muhumaa” on vastuoluline teos – seostab esmapilgul seostamatut ja paneb mõtlema asjade üle, mille üle ei ole mõelnud.
Kui olin raamatu läbi lugenud, siis vaatasin internetist, mida on selle kohta kirjutatud. Ja tõepoolest – muhulased said Pautsi peale pahaseks.
Arvajad leidsid, et Pautsil on oma ja hoopis teistsugune Muhu. Pautsi Muhumaad ei olnud keegi kohanud. Leebemad arvustajad kiitsid kirjaniku osavat sulge ja soovisid jõudu muhulaste kiusu kiuste hakkama saada. Sest jah – Pautsi Muhu on saar, mis teda omaks ei võtnud, sest ta pole „õige” muhulane. See on libahundi ja väljatõugatu lugu, aga nagu ta ise on öelnud – kunagi ei tea, kes meie lood kord üles kirjutab, võõraks arvatu või oma. Kohutav risk. Vaesed muhulased.
Olgu kohe öeldud, et mina ei ole muhulane. Ometi lugesin ma seda raamatut muhulasena. Minu Muhu on teistsugune – helekollane ja valge, postitalu ja roositud pättide Muhu.