Silt: Lapsepõlve radadel
Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956, 2. osa
[caption id="attachment_406148" align="aligncenter" width="2000"]
Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Kui mesilased laskusid allapoole ja kuhugi lähedale sülemisse sättisid, oli kõik hästi, aga kui nad tõusid kõrgemale ja hakkasid kõrvale kalduma, läks möll lahti. Meie tassisime veeämbrit ja isa pritsis vett, et sundida neid maanduma. Vahel see õnnestus, vahel mitte ja mesilased lendasid metsa poole teadmata kuhu. Kord juhtus see siis, kui isa ei olnud kodus. No mida meie, väikesed, teha saime, aga püüdsime. Pritsimine oli vennale raske, vesi lendas madalalt ja läinud nad olidki, aga meest ei olnud meil kunagi puudust.
See lugu juhtus talvel, kui mul oli pruun palitu ja jänesenahkne müts.
Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Kui mesilased laskusid allapoole ja kuhugi lähedale sülemisse sättisid, oli kõik hästi, aga kui nad tõusid kõrgemale ja hakkasid kõrvale kalduma, läks möll lahti. Meie tassisime veeämbrit ja isa pritsis vett, et sundida neid maanduma. Vahel see õnnestus, vahel mitte ja mesilased lendasid metsa poole teadmata kuhu. Kord juhtus see siis, kui isa ei olnud kodus. No mida meie, väikesed, teha saime, aga püüdsime. Pritsimine oli vennale raske, vesi lendas madalalt ja läinud nad olidki, aga meest ei olnud meil kunagi puudust.
See lugu juhtus talvel, kui mul oli pruun palitu ja jänesenahkne müts. Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956
[caption id="attachment_406148" align="alignnone" width="2000"] Aino Rakkaselg. Urmas Lauri[/caption]
Minu esimene mälestus on rõugete panemisest Kirbla vallamajas. Võisin olla nii kaheaastane ja muidugi kodune laps, kes polnud kusagil käinud. Võõras ümbrus, palju inimesi ja see kisa ja sagimine oli mulle liiast. Panin täiest kõrist lõugama. Üks meesarst tõstis mu ette lauale peegli ja ütles, et vaadaku ma ennast, kui kole ma olen nuttes. Peeglist vaatas mulle vastu lühikeseks lõigatud punaste juustega pärani suuga laps. Panin suu plaksti kinni ega teinud seda siis ka lahti, kui käe peale kaks kriipsu tõmmati.
Olin juba veidi vanem, kui isa ühel päeval pani Leksi ree ette ja sõitsime Kasari silla poole kauplusesse. Siis oli seal kaks kauplust, üks siinpool ja teine sealpool sillatammi, need põletati sõja ajal maha. Mäletan, et ukse kohal helises kelluke ja tagaruumist tuli blond naine, kelle kohta ema ütles, et poeproua. Ma ei mäleta, mida vanemad ostsid, aga poe ilu ja lõhn olid minu jaoks imelised. Poeproua tegi letil ühe plekkpurgi lahti ja andis mulle ümmarguse pehme ümbrisega kompveki.
Aino Rakkaselg. Urmas Lauri[/caption]
Minu esimene mälestus on rõugete panemisest Kirbla vallamajas. Võisin olla nii kaheaastane ja muidugi kodune laps, kes polnud kusagil käinud. Võõras ümbrus, palju inimesi ja see kisa ja sagimine oli mulle liiast. Panin täiest kõrist lõugama. Üks meesarst tõstis mu ette lauale peegli ja ütles, et vaadaku ma ennast, kui kole ma olen nuttes. Peeglist vaatas mulle vastu lühikeseks lõigatud punaste juustega pärani suuga laps. Panin suu plaksti kinni ega teinud seda siis ka lahti, kui käe peale kaks kriipsu tõmmati.
Olin juba veidi vanem, kui isa ühel päeval pani Leksi ree ette ja sõitsime Kasari silla poole kauplusesse. Siis oli seal kaks kauplust, üks siinpool ja teine sealpool sillatammi, need põletati sõja ajal maha. Mäletan, et ukse kohal helises kelluke ja tagaruumist tuli blond naine, kelle kohta ema ütles, et poeproua. Ma ei mäleta, mida vanemad ostsid, aga poe ilu ja lõhn olid minu jaoks imelised. Poeproua tegi letil ühe plekkpurgi lahti ja andis mulle ümmarguse pehme ümbrisega kompveki.