Silt: KEELETARK

[caption id="attachment_464308" align="alignnone" width="1430"] Lumememm. Foto: Tiina Kelviste[/caption] 18. jaanuaril oli rahvusvaheline lumememmepäev. Sel puhul kutsus lumememmi meisterdama näiteks Oru Õnneteater, aga lumememmi tehti ka lasteraamatukogu aiale. Miks on lumememmepäev just 18. jaanuaril? Põhjus on väga lihtne. Number 8 meenutab lumememme ja 1 tema käes olevat luuda. Tegemist on küllaltki uue tähtpäevaga: lumememmepäeva on peetud alates 2010. aastast. Mall Hiiemäe koostatud väljaandest „Endis-Eesti elu-olu” selgub, et lumememm tehti vanasti õuele või aeda rebaste hirmutamiseks. Lumememme saab teatavasti teha sulalumest. Aga kas sulalumi pakib, hakkab kokku või mätsib

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] 21. jaanuaril on rahvusvaheline kallistamispäev. Meie murretes on kallistamise kohta eripalgelisi sõnu, näiteks on Lääne-Eestis öeldud „kõõnustama”. „Akkab kaela kinni ja kõõnustab” (Mihkli). Lisaks on kasutatud „rämbutama” (Saaremaa), „m

[caption id="attachment_242028" align="alignnone" width="1920"] Siil. Foto Krista Kumberg[/caption] Selle aasta loom on siil, kellest sai lugeda ka eelmise nädala Lääne Elust. Siili kohta ütleb mõistatus, et tegu on „ühe saksa ja saja nõelaga”. Tegelikult on siilil okkaid tunduvalt rohkem – umbes 7000. Okkalise kuue sai ta pärimuse järgi Kalevipojalt nõuande eest lüüa sortsi poegi laudadega serviti. Kalevipoeg võtnud tänutäheks „oma kasuka hõlmasta / natukese okasnahka” ja andnud siilile: nõnda ongi siilil okkaline kasukas. Tihti on siili kujutatud targa ja väärt nõuandjana. Siilil on ka mitmeid vahvaid murdevasteid. Näiteks Ristil on öeldud siilkott, Karusel aga siilipopp. Kui misk

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] See, et mõni vana ja unustatud sõna jõuab taaskasutusse, on eesti keeles üsna tavaline. Nii on läinud ka sõnaga „aeglema”. Aeglema (aega viitma) on suuresti saanud uue hingamise tänu erinevatele sõnavõistlustele. 2010. aastal pakuti presidendi sõnavõistlusel „tšillima” ja „hängima” asemel aeglema. 2019. aasta Tähekese ja Hea Lapse sõnavõistlusel tõsteti „hängima” vastena samuti esile sõna „aeglema”. Kuigi aeglema kõlab väga kaasaegselt, viivad sõ

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] „Raju oli saabunud äkki ja ootamatult, meri muutunud vahutavaks katlaks” – nii on kirjas Andrus Saareste „Eesti keele mõistelises sõnaraamatus”. Umbes nõnda võiks kirjeldada ka laupäevast raju. Tormisõnad on kõnekad. Me kõik teame, et tormi kohta saab öelda raju, maru (ka mõru ja meru) ning möll. Kuid murretes on kamaluga eesti keelele münti lisavaid

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Jõulud ilma päkapikkudeta ei ole justkui õiged jõulud. Ent päkapikud pole alati olnud punaste mütsidega armsad jõuluvana abilised, kes pimeduse saabudes aktiivseks muutuvad ja sussi sisse komme toovad. Päkapikkude esivanemad on olnud pisut pahurad, kergesti solvuvad ja ettearvamatud. Milliseid üldistusi saab päkapikkude kohta teha lasteajakirja Täheke põhjal? Loomulikult on päkapikk väikest kasvu, nagu Eno Raud on kirjutanud, siis „umbes pika päka jagu pikk”. Kai Vasamäe Tähekese loos (1985) sagivad pöidlasuurused pöialpoisid, päkapikkused päkapikud ja põlvekõrgused härjapõlvlased.

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Haapsalus on tänavu maas olnud esimene lumejalg, lühikest aega küll, aga siiski. „Lumejala” üks tähendus on esimene lumi. Mustjalas on öeldud, et „kui lumi maha tuli, siis olid esimesed lumejalad”. Vanasti usuti, et nii mitu päeva, kui esimene lumi maas püsib, nii mitu korda see talve jooksul ka ära sulab. Esimese lumekorra kohta on kasutatud veel sõnu „virk” ja „räävetis”. Kui aga kevadel pärast lume sulamist hakkas vihma sadama, öeldi, et vihmajalg on maas. Olgu tegu lume- või vihmajalgadega, mõlemad on jätnud jälgi meie keeleradadele.

[caption id="attachment_384057" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto Andra Kirna[/caption] Tänavune detsember on sama vihmahall kui november ja taevaluugid on alalõpmata valla. Eesti keeles on palju vihmasõnu, näiteks Andrus Saareste „Eesti keele mõistelises sõnaraamatus” on neid suisa mitu lehekülge ja neist saaks kokku panna vihma välimääraja. Uduvihma kohta on kasutatud nimetusi pihu, kihu, tuherik ja seenevihm. Peenike uduvihm on seevastu ribu. Väikest vihmahoogu on nimetatud saginaks ja räävetiseks. Karuse kandis on räävetise kohta öeldud, et „tuli pisike räävetis, seda maksa vihmaks arvata”. Tugevamat vihmahoogu on kutsutud saareks ja saarekeseks. Ägeda vihmasaju jao

[caption id="attachment_363419" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Austet keelemehe Johannes Aaviku synnist möödub 8. detsembril 145 aastat. Aaviku kohta on kirjutet, et omal ajal oli ta „kõige suurem kirjaoskaja Eestis”. Ega see liialdus olegi. Kuid milline oli Aaviku keeleköök? Aavik muretses eesti keele tervise pärast. Ta kergitas keelekatla kaant ja kaardistas keeletõbesid, mis eesti keele organismi kurnasid. Aavik kirjutas: „Mõned keelevead on nagu mingisugused tõved, mis on juurdund meie keele organismi ja mis on visad paranema ning rasked arstida ja mida seepärast põet

[caption id="attachment_460916" align="alignnone" width="1600"]123...22Lk 1 of 22