Silt: KEELETARK

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] 20. sajandi alguses küttis keeleteadlaste seas kirgi, kuidas nimetada linnatänavaid. „Uulitsa” asemel hakkas järjest enam kanda kinnitama juba Wiedemanni sõnaraamatus esinenud „tänav”. Keeleteadlased ei suutnud aga üksmeelt saavutada. Vaidlustega jõuti „juuksekarva lõhestamiseni”. Ilmus suisa Gori karikatuur (1923) pealkirjaga „Uulitsavõitlus Eesti keelemeeste vahel”. Kuigi uulits on vene laen, leiti, et see on juurdunud ja pole vaja välja süüa. Uulits olevat ka „suursugusema kõlaga kui tä

[caption id="attachment_384057" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto Andra Kirna[/caption] Kui toidul ei ole olnud sobivat eestikeelset vastet, on kokaraamatutes üritatud seda viga parandada. Varemalt kasutati tihti kirjeldamist, mis aga muutis toidunimetused väheke kohmakaks, näiteks „panni praad raiutud elaja lihast”. Põnev on jälgida, kuidas eri aegadel on kokaraamatutes nimetatud kotlette. Saksa keeles on kotlet

[caption id="attachment_384048" align="aligncenter" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] „Suuremp ku kuldsitikas, lennab mai kuus” – just nii on kirjeldatud Iisakul m

[caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Mis ühendab metsliisut ja krönksi? Nii metsliisu kui ka krönks tähendavad erinevatel saartel puuki. Saaremaal on puuki nimetatud metsliisuks, Hiiumaal aga krönksiks ja kronksiks. Puugi kohta on murdeti kasutusel olnud palju nimetusi. Mitmetel juhtudel on liitsõna esimene pool „mets-”, näiteks metstäi, metspung, metsluts, metslatikas. Paljudes piirkondades on puuki kutsutud puutäiks. Veel on öeldud käopuuk ja käopung, näiteks „Võsud o täis käopuuka“ (Kodavere). Rahvatarkus ütleb, et kui narritad kägu, viskab ta sulle karistuseks puugi selga. Puuki on aga peetud tuletiseks tüvest puu.  

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Sellest, et nõialeksika on kirev nagu lapitekk, on varem neil veergudel juttu olnud. Sõna, mis värviküllust lisab, on „kaalima”. „Kaalima” on

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] „Kuidas külvad, nõnda lõikad” on tuntud vanasõna. Muide, Johannes Aavik soovitas vanasõna asemel kasutada „vasn” (omastavas vasna) just lühiduse huvides. Saagpaku raamatus „Valik vähelevinud sõnu” on veel sõna

[caption id="attachment_363420" align="aligncenter" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] „Ülane, ülane, lumetäheke” – nii algab Heljo Männi luuletus „Ülane”. Metsaal

[caption id="attachment_384048" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Foto: Andra Kirna[/caption] Singel-vingel ninaprill! Aprill on naljakuu ja üks vingerpuss peab kindlasti aprilli mahtuma. Ninaprill on ninanips, piltlikult pikk nina, näiteks „Sai ühe ninaprilli“ (Häädemeeste). Ninanipsu asemel on mõnel pool öeld

[caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Mida võiks tähendada „ampslema”? Esimese hooga arvaks, et ampsu võtmisest on saanud lühem ja suupärasem versioon – kõlab johannesaaviklikult. Tegelikult ei ole ampslema sugugi mitte Johannes Aaviku eede, see on hoopis murdesõna. Ampslema on riidlema, vaidlema, kisklema; lisaks lõõpima, ärplema ja uhkustama. „Eesti murrete sõnaraamatus” on näitelauseteks „Siält ja tiält võtab sõna, ei aja õiged juttu, mugu ampsleb” (Kodavere) ja „Ampsleb – vaidleb sõnadega” (Torma). Ampslema on servap