-1.5 C
Haapsalu
Laupäev, 26. november 2022
Avakülg Tags Kea Pelapson

Silt: Kea Pelapson

Galerii: kooliõpetajad panid sada pakki suhkrut näitusele

[gallery ids="372482,372440,372441,372442,372443,372444,372445,372446,372447,372448,372449,372450,372451,372452,372453,372454,372455,372456,372457,372458,372459,372460,372461,372462,372463,372464,372465,372466,372467,372468,372469,372470,372471,372472,372473,372474,372475,372476,372477,372478,372479,372480,372481"] Fotod: Urmas Lauri Lihulas end kaasaegse kunsti saladustesse pühendanud kooliõpetajad avasid näituse, mis ulatub galeriiseinte vahelt kaugele välja. Peenardesse salaja istutatud päevalillevõrsed, sada pakki lae alla peidetud suhkrut, bussijuhtidele jagatud hernekommid ja akvaariumisse uppunud kooliõpetaja pole kaugeltki kõik, mis Lihulas isevärki nimega Tapamaja galeriis ootab. Valmis tuleb olla peaaegu kõigeks. Tapamaja ees maasse löödud veripunase varrega hang tuletab meelde tuttava antud soovituse tulla avatud meelega. Silt hanguvarre küljes ütleb, et kunst; plakat seinal, et kaasaegne kunst. Millest lihtinimene ju aru ei saa. Galeriiuks on lahti. Hangust ettevaatlikult mööda loovinud ja uksest sisse astunud, langeb tulija otsemaid lõksu – plastmasskoibade klõbinal vastu klaasseinu põrgates ujub akvaariumis konn. Kell plingib sekundeid. Konn ujub. Ringi ja ringi. Koivad klõbisevad. Aeg kulub. Pealkiri „Jätka vaatamist!” naelutab paigale. „Ei uskunudki, et nii äge näitus tuleb,” ütleb Lihula kunstikooli õpetaja Kea Pelapson. Näitus lõpetab kaasaegse kunsti kursuse Lihulas, kuhu sõitis üle terve Eesti kokku 12 kunstiõpetajat. Pooleks aastaks unustasid nad, et on koolmeistrid, ning kehastusid õpilasteks, siis kunstnikeks. „Ebaõiglane, et alati tuleb sõita Tallinnasse või Tartusse õppima,” ütleb Pelapson. „Miks ei võiks sõita hoopis Lihulasse?!” Video:

Lihula kooliõpetajad kutsuvad ämbrisse astuma

[caption id="attachment_370303" align="aligncenter" width="2000"] Lihula muusika- ja kunstikooli õpetajad Pille Saatmäe (vasakult), direktor Piia Saak ja Kea Pelapson tunnevad Moeämbrist rõõmu. Foto: Andres Hion[/caption] Kolm Lihula muusika- ja kunstikooli õpetajat tuulutasid oma ja sõprade riidekappe ning avasid mitmesaja-aastases majas poe nimega Moeämber. Lihula peatänaval Tapamaja kunstigaleriis pesitsev vastne poeke on avatud, kui rauast hoovivärava küljes lehvib tuules kärtskollane jakk või mummuline seelik. Kui värav on tühi, on Moeämber suletud, nii et kohe on näha – mingi tavaline kellaaja järgi peetav äri see pole. Kui öelda, et Moeämbris müüakse teise ringi riideid, siis on see sulatõsi, aga ometi vale. Peale selle ei ütle see Moeämbri kohta suurt midagi. Tavalisest kaltsukast on Moeämber valgusaastate kaugusel.