Silt: Hilkka Hiiop
1
Galerii: Lihula mõis saab suveks uhke pidusaali
[gallery ids="357599,357600,357601,357602,357603,357604,357605,357606,357607,357608,357609,357610"]
Fotod: Urmas Lauri
Skone Grupi restauraatorid teevad suve alguseks korda Lihula mõisahoone kõige suurema ja pidulikuma saali.
Lisaks suurele saalile restaureeritakse praegu ka kaht väiksemat ruumi, kuhu juba selleks hooajaks pannakse üles baltisaksa kultuuri tutvustav väljapanek. „Järgmiseks aastaks on terve teine korrus muuseumi tarvis renoveeritud,” ütles Lihula muuseumi direktor Marika Valk.
Eelmise nädala kolmapäeval puhastasid kaks restauraatorit tellingul turnides saali keskel asuva lühtrikonksu ümbrust ettevaatlikult krohvist. „Ei midagi,” nentis üks neist. „Seal tulid lilled välja, siin pole seni midagi,” lausus teine, viidates saali otstes krohvi alt välja tulnud vappidele.
Reedel pildistati saali lage infrapunakaameraga. „Siis hakkab paistma, mis sealt krohvipinna alt välja tuleb,” ütles Valk Lääne Elule eelmisel neljapäeval. „Meie tahaks näha, et maalingut oleks palju, aga tundub, et mingitel põhjustel neid pole. Laes on krohvi alt seni välja tulnud vaid kaks vapikujulist maalingut saali otstes.”
Valk meenutas, et kui paar aastat tagasi restaureeriti mõisahoone üht kaugemat saali, tuli sealt päevavalgele hulgaliselt maalinguid, kuigi esialgu paistnud laenurgas neid vaid üks. „Arvasime, et ega seal rohkem midagi säilinud pole, aga tegelikult tuli välja, et terve ruumi lagi oli maalinguga kaetud. See oli täielik üllatus. Selle tõttu tekkis väike lootus, et äkki siiski leiame nüüd suurest saalist ka,” lausus Valk.
Mõisahoone restaureerimisprotsessi kureerib kunstiakadeemia professor, restauraator Hilkka Hiiop. Ta meenutas, et vapid leiti 2014. aastal, mil suures saalis oli kunstitudengite töötuba. „Nüüd avasime need korralikult lõpuni,” ütles Hiiop Lääne Elule.
„Aga kui mõelda teistpidi, et enamikul juhtudel pole midagi säilinud, siis need toredad vapid on väga suur asi,” arutles Hiiop. „Nad on väga hästi maalitud, ilmselt õlivärviga. Tundub, et alusjoonis on tehtud vaba käega ja need lillekompositsioonid on nagu ikka meister teinud.”
Harukordne näitus tõi Nigulistesse kokku kirikuskulptuurid
[caption id="attachment_315251" align="alignnone" width="1139"]
Lihula kiriku kantslikujud Tallinnas Niguliste muuseumis näitusel. Foto Peeter Langovits[/caption]
Reedest Tallinnas Niguliste muuseumis avatud nelja aasta pikkust uurimistööd kokku võttev näitus „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas” on mitmes mõttes erakordne.
„Tere tulemast esimesele Christian Ackermanni näitusele,” ütles Ackermanni uurimisgrupi üks eestvedajaid, kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem neljapäeval näituse avamisel. Tõepoolest, 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi algul tegutsenud Ackermanni 30 tööaasta looming pole kunagi varem ühes ruumis kokku saanud.
Teiseks pole näitusele toodud tööd pärit muuseumi fondihoidlate sügavusest, vaid tegutsevatest kirikutest, kus kogudused peavad nüüd pool aastat leppima tühjade kohtadega altariseinal, kantslis või võidukaarel. Nii ka Martna, Karuse ja Lihula kirik, kust puuskulptuurid Tallinna näitusele viidi.
„Eks kirikus ole nüüd pisut tühjem,” möönis Lihula kirikuõpetaja Kaido Saak neljapäeva õhtul näituse avamisel. Samas oli ta seda meelt, et kui Lihulas on kolm kantslikuju omaette, siis Nigulistes on neil palju rohkem kaaslasi. „Ja see kõnetab palju rohkem,” lisas Saak.
Sama meelt oli Martna kirikuõpetaja Küllike Valk: „Ma tean, et meie seitse kuju on suurema eesmärgi nimel välja laenatud. Kirikus näeme ainult ühte osa Ackermanni loomingust – seda osa, mida ta sellele kirikule on teinud. Siin aga näeme tervikut ja ka kunstniku kasvamist.”
Fotod Peeter Langovits
[gallery ids="315245,315246,315247,315248,315249,315250,315251,315252,315253,315254,315255,315256,315257,315258,315259,315260,315261,315262,315263,315264,315265,315266,315267,315268,315269,315270,315271,315272,315273,315274,315275,315276,315277,315278,315279,315280"]
Lihula kiriku kantslikujud Tallinnas Niguliste muuseumis näitusel. Foto Peeter Langovits[/caption]
Reedest Tallinnas Niguliste muuseumis avatud nelja aasta pikkust uurimistööd kokku võttev näitus „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas” on mitmes mõttes erakordne.
„Tere tulemast esimesele Christian Ackermanni näitusele,” ütles Ackermanni uurimisgrupi üks eestvedajaid, kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem neljapäeval näituse avamisel. Tõepoolest, 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi algul tegutsenud Ackermanni 30 tööaasta looming pole kunagi varem ühes ruumis kokku saanud.
Teiseks pole näitusele toodud tööd pärit muuseumi fondihoidlate sügavusest, vaid tegutsevatest kirikutest, kus kogudused peavad nüüd pool aastat leppima tühjade kohtadega altariseinal, kantslis või võidukaarel. Nii ka Martna, Karuse ja Lihula kirik, kust puuskulptuurid Tallinna näitusele viidi.
„Eks kirikus ole nüüd pisut tühjem,” möönis Lihula kirikuõpetaja Kaido Saak neljapäeva õhtul näituse avamisel. Samas oli ta seda meelt, et kui Lihulas on kolm kantslikuju omaette, siis Nigulistes on neil palju rohkem kaaslasi. „Ja see kõnetab palju rohkem,” lisas Saak.
Sama meelt oli Martna kirikuõpetaja Küllike Valk: „Ma tean, et meie seitse kuju on suurema eesmärgi nimel välja laenatud. Kirikus näeme ainult ühte osa Ackermanni loomingust – seda osa, mida ta sellele kirikule on teinud. Siin aga näeme tervikut ja ka kunstniku kasvamist.”
Fotod Peeter Langovits
[gallery ids="315245,315246,315247,315248,315249,315250,315251,315252,315253,315254,315255,315256,315257,315258,315259,315260,315261,315262,315263,315264,315265,315266,315267,315268,315269,315270,315271,315272,315273,315274,315275,315276,315277,315278,315279,315280"] 