Silt: Elsa Johanna Talvistu
Draamaringi lõpulavastus tõi saali täis
[gallery ids="443190,443191,443194,443195,443196,443197,443198,443199,443200"]
Üheksa aastat koos käinud Haapsalu draamaringi trupp lõpetab lavastusega Ilon Wiklandist, et siis väikese Iloni kombel kõigi nelja tuule poole lennata.
Teisipäeval istuvad enamjaolt põhikooli viimasesse klassi jõudnud noored näitlejad Haapsalu kultuurimaja keldrisaalis lava peal reas nagu linnupojad, eri värvi kuued seljas. Teine etendus on just läbi saanud ja tuubil täis saal publikust tühjaks voolanud.
Neil on selja taga üheksa ühist aastat ja sama palju lavastusi, hulk auhindu nii lavastuste kui ka näitlejatööde eest ning kuus laureaaditiitlit koolite
Lapsed näitavad Haapsalus elusaid maju
[gallery ids="414849,414851,414852,414853,414855,414856,414857,414858,414859,414860,414861,414863,414864,414865,414866,414867,414869,414870,414872,414873,414874,414875"]
Viis väikest kuraatorit panid Haapsalus Iloni Imedemaal kokku näituse võrdsusest, kus eksponeerivad oma loomingut Läänemaa, Islandi ja Taani lapsed.
Üks väljapaneku kuraatoritest, Haapsalu algkooli õpilane Ronja Poolmaa pani näitusele maja, kellel on mustad vuntsid ees ja torukübar peas. Just selline näeks maja välja, kui ta oleks elus ja saaks ise valida.
Elusad majad on üks osa näitusest võrdsuse teemal. Erinevalt inimestest, kes võivad endale selga panna meelepärased riided, ei saa majad valida, missugused nad on, ja inimesed teevad nendega, mis tahavad.
Galerii: Aivo Paljasmaa arvustab suvelavastust “Oskar ja asjad”
[gallery ids="406932,406934,406936,406938,406940,406942,406944,406946,407112"]
Kui asjad saavad inimesteks. Või siis vastupidi.
Suvelavastus „Oskar ja asjad” mõjus muhedalt ja pealtnäha hingesoojendavalt.
Iloni Imedemaa õdusas siseõues etendust jälgides lipsas sisse ka mõni igavusnoodike, kui laval parajasti nagu midagi ei toimunud (selle kohta öeldakse, et etendus venis), aga ainult paaril hetkel. Üldiselt oli aga turvaline suveõhtu tunne. Miks ka mitte, sest Anne Suislepa juhendatavad lapsed ehk verisulis näitlejahakatised tegid teatrit üdini siiralt ja innukalt.
Vaatamismõnu kõrval hakkas aga midagi ka hinge kriipima.