Lähisuhtevägivald on vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald, mis leiab aset inimeste vahel, kes on või on olnud omavahel lähisuhtes või on veresuguluses. Sealhulgas endine või praegune elukaaslane, kasuvanemad, sugulased või hõimlased.
Lähisuhtevägivalla vastane koordineeritud töö Eestis on suhteliselt uus nähtus. Lääne prefektuuris tegeletakse lähisuhtevägivalla juhtumite kaardistamisega alates 2005. aastast.
Lähisuhtevägivalla all kannatajad on eriti raskes seisus, kuna vägivald toimub tavapäraselt varjatult – kodus, pereringis. Kodu on koht mis peaks pakkuma turvatunnet ning perekonnasuhted lähedust, toetust ja tunnustust. Need on inimese põhivajadused, millest vägivalla all kannataja on ilma jäetud ja mida ei ole võimalik asendada. Sellist vägivalda näevad tihti pealt ka lapsed, kes võtavad nooruses kogetu täiskasvanuna käitumismudeliks. Seetõttu on kohatu mõtteviis – lähisuhtevägivald on peresisene asi ja kellelgi teisel ei ole vaja sellesse sekkuda.
Küsimusele, kas lähisuhtevägivalda esineb palju või vähe, on mõneti keeruline vastata. Näiteks Lääne prefektuuris, kuhu kuuluvad kuus maakonda – Pärnumaa, Raplamaa, Järvamaa, Läänemaa, Saaremaa ja Hiiumaa, registreeriti 2011. aasta kümne kuuga 444 lähisuhtevägivalla juhtumit. 18 juhul oli vägivalla all kannatajaks laps ja 201 juhul nägid lapsed vägivalda pealt. On seda palju või vähe? Arvan, et ka üks vägivallajuhtum on liiga palju. Vägivalda ei saa aktsepteerida mitte mingisugustel tingimustel.
Olen kuulnud väiteid, et lähisuhtevägivalla all kannatajat ei ole võimalik aidata, kuna ta ise ei taha seda. Kui inimene on juba kümme aastat niimoodi elanud siis järelikult talle meeldibki selline elu. Selliste väidetega ei saa kindlasti nõustuda. Lähisuhtes eelneb füüsilisele vägivallale tavaliselt vaimne vägivald. Vägivallatseja on kannatanut aastaid mõjutanud. Vägivallatseja sisendab ohvrile, et ohver ise ongi oma vale käitumisega vägivallas süüdi. Et ta on kole, rumal, kasutu ja ei saa mingil juhul ise eluga hakkama. Lisaks isoleerib vägivallatseja kannatanu erinevaid ettekäändeid kasutades sõpradest ja perekonnast. Pole ime, et ilma toetuseta jäänud ja eneseusu kaotanud kannatanu ei suuda vägivaldsest suhtest iseseisvalt välja tulla. See ei tähenda kindlasti, et ta seda ei sooviks. Tõesti, me ei saa inimese eest probleeme lahendada, kuid politsei, sotsiaalhoolekande ja ohvriabi spetsialistid üritavad inimese eneseusku taastada ja pakkuda kannatanule raskes olukorras tuge.
Näiteks pakub politsei ohvrile võimalust pöörduda ohvriabisse, võttes kannatanult juba sündmuskohal selleks allkirjastatud nõusoleku. Nõusolekul edastatakse info ohvriabitöötajale, kes saab kannatanule ja tema perele võimalikult parimal moel abi pakkuda. Pakutavat psühholoogilist abi ei peaks kartma, vaid võtma kui täiendõpet, kus õpetatakse kriisisituatsioonides toime tulema. Selle abil saab kannatanu ise oma probleemid lahendada.
Paraku aga ei otsi kannatanud juba eelpool nimetatud põhjustel pahatihti abi. Seetõttu on lähisuhtevägivalla all kannatanute abistamises väga suur roll ümbritseval kogukonnal – sõpradel, sugulastel, naabritel, töökaaslastel.
25. november on rahvusvaheline naiste vastu suunatud vägivalla lõpetamise päev. Kutsun kõiki üles toetama oma tuttavaid, kes kannatavad lähisuhtevägivalla all. Püüdke jääda kannatanu kõrvale ja julgustage teda abi otsima ka siis, kui ta ütleb, et ei soovi seda. Naaberkorteris toimuv vägivald, ei ole peresisene asi, kui on oht, et kedagi koheldakse vägivaldselt. Sellisest juhtumist tuleb teada anda politseile. Juhul, kui saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, on iga inimese kohus sellest viivitamatult teatada sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organisatsioonile.
Alar Abel,
Lääne Prefektuuri ennetusteenistuse korrakaitseametnik
