Canzone. Foto: erakogu
Haapsalu tütarlastekoor Canzone tähistab täna oma 15. sünnipäeva. Koori dirigent Ulrika Grauberg rääkis Lääne Elule kolmest mehest, kel on koori ajaloos olnud väga oluline roll.
„Kolm meest, kõik väga šarmantsed ja ägedad,” kiidab Grauberg. Jutt käib heliloojatest, kelle looming on kõigi nende aastate jooksul andnud Canzonele võimaluse särada ja festivalidel auhindu saada.
Neist esimene mees, taanlane John Hoybye, kelle loomingu avastas Grauberg enda jaoks kümmekond aastat tagasi, kui käis koorijuhtide seminaril, kus Hoybye oli õpetaja ja Grauberg õpilase rollis. „Tema muusika on džässi ja gospeli helikeelega ja meeldis mulle tohutult! Tagasi tulles hakkasin Canzonele kohe tema laule õpetama. Canzone esimene koosseis ongi suuresti John Hoybye repertuaari peal üles kasvanud,” ütleb Grauberg.
2007. aastal sõitis Canzone saatuse tahtel Taani kontserdireisile. „Ma ei jätnud juhust kasutamata, kirjutasin Hoybyele, et oleme tulemas ja kas oleks võimalik temaga kohtuda,” meenutab Grauberg. Seepeale lükati Taanis lumepall veerema ja asi tipnes sellega, et Canzonele organiseeriti John Hoybye workshop. „Laulsime hingevärinal talle tema enda laulud ette. See oli nii meile kui ka talle hästi harras hetk – kõik hullupööra õnnelikud!”
Kuu aja pärast saabus Taanist pakk nootidega – sellest kohtumisest inspireerituna kirjutas Hoybye kolm jõululaulu, mis on pühendatud Canzonele.
Hispaania lumm
2013. aasta sügisel saabus Canzone ellu Hispaania helilooja ja dirigent David Azurza. Canzone esines Saksamaal Wolfenbüttelis laste- ja noortekooride festivalil Eurotreff, kus osaleti ka Azurza meistriklassis. Tema looming ja stiil oli midagi sellist, millega lauljad esimest korda kokku puutusid: nüüdisaegne, väga põneva ülesehitusega, sekka kõlaefekte ja liikumist. „Esimestel proovidel oli tüdrukutel lihtsalt suu imestusest lahti. See oli nii äge nädal!”
Saksamaalt naasti, Azurza uudisteos repertuaaris.
2014. aasta sügisel läks Canzone rahvusvahelisele koorikonkursile Hispaaniasse Calellasse, kavas ka seesama teos. Konkursilavalt lahkudes ootas canzonekaid suur üllatus, kui Azurza esimesel tänavanurgal neile vastu astus. „Ta oli spetsiaalselt sõitnud meid kuulama, istus kogu selle aja saalis ja filmis meid!” rääkis Grauberg kohtumisest, mis oli samal ajal nii ülendav kui ka ehmatav – keegi ei osanud seda ju oodata. Ka Azurza lisas Canzone oma lemmikute nimekirja, läkitades koorile hiljemgi oma koorilaulude noote.
Eesti ilu
Eelmisel aastal lisandus Canzone lemmikute nimekirja uus nimi, sedakorda eestimaine – Rolf Roosalu. „See oli tõesti õnnelik juhus, et „Hiiepuu” noot minu kätte jõudis. See puudutas mind kohe esimesel hetkel! Seda laulu oli kooril küll tohutu keeruline õppida. Nagu näiteks Olav Ehala muusika – tundub, et oh, see ju voogab nii hästi ja kõik on kena, aga häälepartiide meloodiline joonis ei ole üldse lihtne,” selgitab Grauberg.
Ta võrdleb Roosalu „Hiiepuid” Ehala „Põleva puuga” – mõlema laulu tehnilise keerukuse kõrval on võtmesõnaks ka elegantne kergus. „Koor võib ju partiid selgeks õppida, aga see ei pruugi ikkagi nii kõlada, nagu helilooja mõelnud on.”
Veendumaks, et „Hiiepuudega” ollakse ikka õigel teel, uuris Grauberg eelmisel suvel Roosalult, kas ta tuleks ja kuulaks, kuidas tema looming Canzone esituses kõlab. „Ma kirjutasin talle ja ta oli kohe Haapsalus Canzone proovis kohal!” Roosalu saabus koos Dagmar Ojaga, kes aitas laulude kooriseadet teha, ja superstaar Jüri Pootsmanniga.
„Kui me olime „Hiiepuud” ette laulnud, siis nad istusid seal kolmekesi tardunult. Mina olin ka tardunud, ja siis Rolf ütles „See oli nii ilus, mida te tegite”.”
„Minul oli väga uudne ja suur nauding kuulata enda laulu koori esituses. Kuna tegu on minu esimese kooriteosega, oli see kogemus sedavõrd erilisem,” kommenteerib Roosalu ise selle suveõhtu mälestust.
Grauberg aga loodab, et see esimene ei jää Roosalul viimaseks koorilauluks kirjutada. „Minu ja paljude teiste meelest on see väga õnnestunud laul ja tal on väga suur potentsiaal. Tema lauludes on mingi seletamatu sisemine ilu. Kuulad, laulad, ja pärast on hing hell.”
Uued hitid
Kui „Hiiepuud” kõlavad ka laupäeval Canzone sünnipäevakontserdil, siis kahe esimese mehe looming sedakorda mitte. „Me oleme nende laule laulnud kontsertidel juba väga palju, ja kuna see kontsert ei ole ülevaade sellest, mida me aastate jooksul teinud oleme, siis tuleme seekord välja uuemat sorti kavaga,” ütleb Grauberg ja lisab, et kontsert päris ilma hittideta ei möödu.
Üks on Rolf Roosalu „Hiiepuud”, teine Olav Ehala „Põlev puu”, mis pole kõlamata jäänud vist ühelgi Canzone kontserdil, kolmandaks Glen Pilvre ja Priit Pajusaare kuulus Eurovisioni-lugu „Tii”, millele tegi vahva kooriseade Tõnis Kõrvits, ja Siiri Sisaski „Unelaul”.
Kontserdi teine osa koosneb aga lauludest, mida võib Graubergi sõnul tinglikult nimetada Canzone „uueks plaadiks”, kui hittide kategoorias rääkida. Canzone käis neid laule õppimas Saksamaal, maailmas väga tuntud hispaanlasest dirigendi Basilio Astulezi käe all. „Tal tekkis Canzonega väga tugev side. Ta oli vaimustatud tüdrukute musikaalsusest, koostöövõimest ja heast häälekoolist, mida ta festivali lõpus Saksamaal ka ära märkis,” räägib Grauberg.
Astulez polnud ainuke, kes Haapsalu neidudekoorist vaimustus, ka teiste kooride dirigendid käisid Graubergilt uurimas, kas Canzonel on ehk eraldi hääleseadja – nii hästi kõlasid nad.
„Ma ootan publikut väga, sest meie seekordne kontsert on veidi teises võtmes kui eelmised ja finaal on hästi vahva – me teeme väga mitmesuguste maade muusikat. Alustame Gregoriuse koraalist, liikudes läbi kaasaegse Hispaania Serbia rahvamuusikani, pärast seda jõuame välja Aafrikasse ja käime ära ka Mehhikos. See kõik saab olema põnev ja väike üllatus on ka,” lubab Grauberg.
Tütarlastekoori Canzone sünnipäevakontsert „Ei saa mitte vaiki olla”
10. detsembril kell 18 Haapsalu toomkirikus
Tasuta
