Kust algab Venemaa?
Uksest sisse lähevad rahulikud inimesed, välja tulevad aga näost punased, higised ja pahased. Lõpuks trügime ka ise sisse ja satume kõige suurema lahingu keskele. Umbes 12 meetri pikkusele liikuvale lindile potsatavad ei tea kustkohast suured kohvrid ja seljakotid vaheldumisi. Lindi äärde on end pressinud pagasit ootavad inimesed. Oma kohta loovutada ei taha keegi. Seisame ja õpime krõbedaid venekeelseid sõnu. Ronitakse üle üksteise, tiritakse kotte. Näen oma kotti abitult ühe koha peal ringe tegemas, aga teha ei saa midagi. Lõpuks keegi heldib ja lükkab selle edasi. Koti kätte saanud, tuleb mööda saada nii oma järge ootavaist inimestest kui ka vastutulijaist.
Kellegi kohver kraabib mu kanda. Tunnen, et vene keele oskus tuleb iseenesest tagasi, ja juba surungi vaikselt esimese vandesõna huulte vahelt välja. Teekonnal ukse juurde mõtlen, et ma oleks võinud võtta ükskõik kelle koti ja sellega jalga lasta. Kohe selgub aga, et mitte. Uksel seisab kurja olemisega kõhetu noormees, kes laseb ruumist välja siis, kui tasku põhjast välja otsitud lennupileti ja seljakoti lipiku ribakood klapib. Olen esimene, kes oma koti kätte saab. Hüüan üle pisikese ruumi Annele, et otsigu oma pilet välja, muidu see lend meil ei lõpegi. Lõpuks jõuame taas Jevgeni juurde. Marju kott on väga suur ja raske. Jevgeni itsitab ja küsib, kas kavatseme nende kottidega mäkke minna. Meie giid, samuti Jevgeni, vaatab meie kotte ja meid pealaest jalatallani hindavalt, nagu mitmele meist tundub, ja muigab.
Läheme autode juurde. Meid vastuvõtva firma töötaja Tatjana viipab, et istugu ma ikka teisele poole. Mina ja rooli? Tatjana näeb mu segadust ja naeratab. Enamikul autodel, mis Kamtšatkal ringi vuravad, on rool paremal pool ehk peamiselt sõidetakse Jaapanist toodud autodega. Teel Petropavlovskisse saab kiiresti selgeks, miks on siin palju maastureid. Nendega on parem sõita, sest teel haigutavad suured sügavad augud üksteise kõrval. Lõpuks keerame suuremale, pisut parema kattega teele. Aknast paistavad päikeses kiiskavate lumiste mütsidega ligi 3500 m kõrgune Korjaki ja 2751 m kõrgune Avatša vulkaan. Viimane on tuntud üsna rahutu loomu poolest.
Tatjana räägib, et varsti jõuame kohta, kus on monument, mis tähistab Venemaa algust, ja küsib, kas teeme peatuse. Oleme segaduses: mis mõttes algab? Läheb hetk, enne kui suudan mõttes end paigutada Venemaa teise otsa, Vaikse ookeani äärde, ja jõuda mõistmiseni, et Venemaa algab tõesti siit. Harjumuspärane Venemaa algus Narva taga ja lõpp Kamtšatkal läheb paariks nädalaks vahetusse.
Petropavlovskis elab umbes 175 000 inimest. Linna kohal asus kunagi itelmeenide (üks Kamtšatka põlisrahvaid, keda on väga vähe järele jäänud) küla. 1740 jõudis siia Vitus Bering ning asutas tulevase sadamalinna, mille ta nimetas oma laevade Püha Peetri ja Püha Pauli järgi Petropavlovskiks.
Linn jätab kaootilise mulje. Kõrvuti 80ndate nõukaaeg ja kirevais värvides kapitalism, vana ja uus, vaesus ja rikkus. Hotellis saame ühe toa kamba peale, sest oleme jõudnud enne keskpäeva, mil pole toad veel koristatud. Läheme linna seiklema.
Kolistame mööda poode, piilume sisse toidukohtadesse ja õllekaisse. Viimaseid on siin palju ning mitu neist avatud ööpäev ringi. Piki letti on kraanide rida. Siit saab õlut kaasa osta. Just täpselt nii palju, kui tahad. Lõbus tulipunaste huultega tädi haarab tühja plastpudeli ning hetkega on see valitud märjukest täis lastud. Loomulikult on võimalik õlut juua ka kohapeal. Näkside valik õlle kõrvale ulatub kuivatatud kalast ja krõpsudest juustuni. Turul tutvume kalamarja hinnaga. Mitmel meist on kindel soov seda koju kaasa osta. Turuhoone on muljetavaldav. Suur ja puhas, eraldi osakonnad kalale, lihale, puu- ja köögiviljale. Peale selle meeletu hulk pisikesi müügikohakesi, kus kaubeldakse kõige võimalikuga patareidest riieteni. Piimaosakonnast leiame Tallinna-nimelise keefiri. Meie pilku püüab ka üks imelik pruunikat värvi piimatoode. Meie nõutuid nägusid vaadates seletab müüjatädi hardalt, et tegu on ahjus küpsetatud piimaga. Imal mekk ja suus ringi käiv piimanahk ei tee sellest minu lemmikut. Lõpuks leiame üles ka kalamarja.
Pakkujaid on palju ja kogused suured. Mõne marja tera on suur nagu jõhvikas! Nerka, gorbuša ja keta mari ning ühel suurel kalamarjavannil on hinnasildil kirjutatud ka „Assortii”. Kilo hind kõigub 1400–2200 rubla vahel.
Katrin Pärnpuu