Foto: unsplash
Hea film suudab muuta vaataja mõttemaailma, anda uue perspektiivi või lihtsalt jätta kustumatu jälje. Eestis on läbi aastakümnete valminud mitmeid linateoseid, mis on mõjutanud terveid põlvkondi ning saanud osaks meie kultuuripärandist. Mõned neist kõnetavad oma ajatu sõnumi kaudu, teised paistavad silma kunstilise lähenemise või rahvusvahelise edu poolest. Kui soovid sukelduda kodumaise kino paremikku, väärivad need Eesti filmid kindlasti sinu tähelepanu.
Ajatud klassikud
Alustada tuleb loomulikult filmidest, mis on end juba aastakümnetega tõestanud. 1969. aastal linastunud Viimne reliikvia on enamat kui lihtsalt seiklusfilm — see on kultuurifenomen, mille dialoogid ja muusika on siiani paljudele tuttavad. Samamoodi kuulub kullafondi Nipernaadi (1983), mis põhineb August Gailiti romaanil. Need Eesti filmid räägivad ajatutest teemadest nagu vabadus, rändamine ja unistuste tagaajamine — ja teevad seda poeetilises ning meeldejäävas võtmes.
Moodsa aja verstapostid
Viimaste aastate kodumaine filmikunst on saavutanud uue taseme nii sisu kui ka vormi poolest. Tanel Toomi lavastatud Tõde ja õigus (2019) purustas rekordeid ja tõi kaasa arutelu rahvusliku identiteedi, töö, maa ja perekonna väärtuste üle. Veel üks näide on Tulilind (2021), mille visuaalne lumm ja emotsionaalne jõud jõudsid ka rahvusvahelisele publikule. Sellised Eesti filmid on tõestus, et ka väikeriigi kino suudab kõnetada laia vaatajaskonda.
Vähem tuntud, aga mõjusad
Iga filmihuviline teab, et tõelised pärlid peituvad sageli kaugemal peavoolust. Filmid nagu Idioot (2011, Rainer Sarnet) või Roukli (2015, Veiko Õunpuu) ei pruugi olla suured kassahitid, kuid pakuvad süvitsi minevat filmikeelt ja filosoofilist sügavust. Need teosed nõuavad tähelepanu ja kannatlikkust, kuid tasuvad end vaataja jaoks kuhjaga ära. Just sellised filmid loovad isikliku ja kordumatu kogemuse.
Eesti näitlejad, kes teevad filmi elavaks
Filmid elavad läbi oma tegelaste — ja need omakorda läbi näitlejate. Eesti filmides astuvad üles mitmed näitlejad, kelle töö suudab kogu loo tõeliselt elama panna. Näiteks Priit Võigemast Tõde ja õiguses või Rea Lest Skandinaavia vaikusest – mõlemad suutsid kehastada keerulisi ja vastuolulisi karaktereid sellise täpsuse ja tundlikkusega, et publik ei jäänud ükskõikseks. Näitlejatöö kvaliteet on paljude Eesti filmide edu lahutamatu osa.
Oluline ei ole ainult tehniline oskus, vaid ka sisemine kohalolu – see, kuidas näitleja suudab luua tegelaskuju, kes tundub päriselt olemas olevat. Ka kõrvalosatäitjad, näiteks Ene Järvis, Juhan Ulfsak või Tambet Tuisk, toovad sageli kaadrisse elu, mis ei vaja suurt dialoogi. Just see kogemuslik sügavus ja intiimsus muudavad paljud Eesti filmid nii hingelähedaseks. Kui vaataja usub tegelast, usub ta ka lugu – ja just see ongi hea filmi süda.
Kust neid vaadata?
Õnneks ei ole nende filmide leidmine enam keeruline. Paljud olulised Eesti filmid on kättesaadavad voogedastusplatvormidel, samuti tasub silma peal hoida Eesti Filmi Andmebaasil ja Pimedate Ööde Filmifestivali programmil. Mitmeid klassikuid ja dokfilme leiab ka ERR-i arhiivist. Kodumaine kino on rohkem kättesaadav kui kunagi varem — vaja on vaid veidi huvi ja avatud meelt.
Miks just Eesti filmid?
Mõnes mõttes on kodumaise filmi vaatamine nagu peeglisse vaatamine. Need lood ei toimu kaugetes linnades ega räägi meist võõraste nimede all — nad räägivad meie keeltes, meie probleemidest, meie rõõmudest. Eesti filmid ei pruugi pakkuda Hollywoodi eelarveid ega efektimöllu, kuid nad pakuvad midagi muud: äratundmist, ausust ja kohalolu. Kui me ise oma lugusid ei vaata, siis kes veel?