Armas rahvas, võibolla te teate juba, et Hiinamaal käivad olümpiamängud, millel löövad kaasa meie Eestigi mehepojad ja eevatütred – ma arvan, et teate, sest eks olümpiamängudest kirjutab erandlikult tõtt või enamasti tõtt siiski ka peavoolumeedia. Mina olen küll väga meie väikese armsa Eestimaa sportlaste poolt ja annan oma oskuste ja võimaluste piires nende võitmise heaks ka oma panuse! Juba enne olümpiamänge hakkasin ajalehtedest ja ajakirjadest välja lõikama nende fotosid, ja mõtlesin kohe pikalt, kuidas ma neid ikka paremate sooritusteni aidata saaksin. Universumis ei ole võimatu ju mitte midagi, miks siis mitte ka see, et kõik meie sportlased, kes olümpiale saadetakse, võidavadki seal mingisuguse medali, olgu kulla, hõbeda või pronksi? Mõtle, mihuke uhke medalisaak sealt Eestile tuleks, selle üle annaks uhkust tunda veel vähemalt sada aastat!
Ma mõtlesin algul, et kes see “Totu Kuult” meile siia saadetud on epistlit lugema…ja mida ma näen-kolumnist ja hobiaednik, Aidi Vallik. Siis oli mul kõik selge, et need jutukesed on nagu Tootsi peenar, kus kõik seemned, mis kätte sattunud, peenardele visatud. Kui nüüd kasvavad, las siis lugeja nagu Julk-Jüri murrab pead, mis vili see niisugune on. Aiapidaja kaval nipp kahjurite eksitamiseks, sest nüüd ei leia kahjurid lihtsalt “õiget” taime üles…muudkui mõtlen- kas ta räägib tõsiselt või viskab nalja…
Kas selles tasuta loetavas osas ei peagi mingit mötet leiduma? No ei kutsu ostma…