Reedel oli Läänemaa uue maakonnaplaneeringu eskiislahenduse arutelul üks väga murelik inimene – Noarootsi abivallavanem Aivo Hirmo. Muret valmistas talle üks lehekülg 92küljelisest planeeringu seletuskirjast, mille kohta kinnitasid planeeringu koostajad, et Noarootsi rahvas on sellest valesti aru saanud.
Taust: inimesi jääb kõikjal peale Tallinna vähemaks. Planeerijate loogika ütleb, et seepärast tuleb väga hoolikalt valida, milliseid keskusi arendada, sest kõigeks raha ei jätku. Rahandusministeerium laskis paar aastat tagasi välja selgitada keskused, milles tuleks edaspidi asustust eelistatult tugevdada ja laiendada.
Keskused jagati viieks kategooriaks – võimsaim on maakonnakeskus ja madalaim lähikeskus. Maakonnaplaneeringu eskiislahenduse seletuskirjas on loetelu, milliseid teenuseid eri kategooriate keskused võiksid pakkuda. Näiteks lähikeskuses oodatud teenuste nimistus on algkool, lastehoid, postipunkt, haruraamatukogu. See ongi probleemi allikas. Tore küll, et Pürksi arvati lähikeskuste seast saareliste keskuste loetellu, kus peaks olema rohkem teenuseid. Aga keskkooli ja veel mõnda Pürksis pakutavat teenust saarelise keskuse nimistus ei ole. Kas nüüd hakatakse neid teenuseid Pürksis kinni panema, muretses Hirmo.
Planeeringu koostajad kinnitasid, et tegemist on indikatiivse nimekirjaga, mida ei ole kohustuslik täita. Pigem püüab see kirjeldada, millist tüüpi teenused üht või teist keskusetüüpi iseloomustavad.
Noarootsi rahva muret on siiski lihtne mõista. Halvad kogemused on nad hellaks teinud. Liiga sageli on valitsusest või mõnest ministeeriumist tulnud omavalitsustesse „mittekohustuslikke” dokumente, mis näiliselt jätavad otsustusõiguse vallale, aga tegelikult panevad kohaliku võimu sundseisu, nagu näiteks praegune haldusterritoriaalne reform.