Ameerika reisikiri: Mis on Suur kanjon?

Ameerika reisikiri 16. osa

Kalle Tõnisma

Kanjonid on järskude seintega sügavad orud, mis on tekkinud pinnase erodeerumise tõttu tuule või vooluvete tegevuse mõjul. Kanjoni püsimise, õigemini selle järskude seinte püsimise seisukohalt on oluline, et alumises osas paljanduksid suhteliselt pehmemad kivimid kui ülaosas. Enamiku kanjoneid maakeral on tekitanud kõrgeid settekivimitest platoosid läbivad vooluveed. Nii on kümne miljoni aasta jooksul Ameerikas tekitanud ja vorminud Suure kanjoni Colorado ürgjõgi. Jõgi on murdnud tee läbi platoo, otsides edasipääsu pehmemate kivimite vahelt, vormides meile huvitavaid ning ennenägematuid reljeefe. Suur kanjon on üks seitsmest maailma loodusimest ja üks UNESCO maailmapärandeid. Ta võtab enda alla 446 km pikkuse territooriumi, lõhe kõige laiem koht on 29 km, sügavus 1,65 kilomeetrit. Ürgjõgi on kunagi oma teel teinud ühe suurema kaare paremale, suundudes põhjast lõunasse, ja selle kaare idaservale olime teel aimamata, mis meid ees ootab. Teadsime ainult, et siin jääb selle hiigellõhe idaossa üks suurimaid rahvusparke pindalaga peaaegu 5000 m², asutatud 1919. aastal, ning see on Ameerika külastatavamaid looduspaiku. Sõitsime mööda metsaparki. Siis paistis parkla, mis oli kaunis täis autosid ja busse.

Puude vahelt paistis suur hoonekompleks. Meie buss võttis hoo maha ja juba arvasime, et oleme kohal, kuigi ümberringi polnud näha veel ühtki märki „mingitest lõhedest”. Liikusime ettevaatlikumalt edasi. Bussijuht seletas, et siia jääb ta meid ootama. Siin asub Suure kanjoni külastajate keskus ja see on selle parkla. Meid viib ta aga umbes viis kilomeetrit edasi, kust algab me tutvus kanjoniga. Sõitsime tasa puude vahel, ühegi augu ja lohuta asfaltteel. Umbes veerand tunni pärast oli jälle suur parkla. Nüüd kamandati meid bussist välja ja loeti sõnad peale: „Metsloomi häirida, toita ja silitada ei tohi. Palju on pikkade kikkis kõrvadega väikseid nn Aberti oravaid, neid ärge silitage-puutuge, hammustavad näppu, lootes saada toitu. Kui juhtub, et sattute California kondori pesa nägema, ärge minge lähemale kui 25 meetrit. Liikuge vasakule, mööda asfaltrada, mis on piki kanjoni veeru. Lähemale kui kaks meetrit veeru äärest ärge minge, on eluohtlik. Kanjoni lõhe sügavus on siin keskmiselt poolteist kilomeetrit ja laius üle kolme. Kell pool viis ootan teid elusate ja tervetena eelmises parklas. Häid elamusi!”

Küsisin, kas on siin kanjonis ka keegi surma saanud. „Jah, küllaltki palju. 1870. aastast peale on kirja pandud üle 600 surmajuhtumi. On uputud jõkke, vesi ju ainult kaheksa kraadi. Turistide üleväsimus, fotograafe on veerult alla kukkunud, matkaturiste on laskumisel või tõusul alla veerenud. Hilisemal ajal lennuki- või helikopteriõnnetused. Kõrguste vahed on suured, mõnel on süda üles öelnud, mõni on ka ära külmunud.” Asusime teele kanjoni veeru poole. Seda oli oma paarsada meetrit, puud olid peaaegu kadunud. Väike tõus ja siis laius meie ees midagi mõõtmatut, haaramatut. Jäi mulje, et oleme sattunud paika, kuhu on toodud kõik maailmas leiduvad püramiidid – lamedamad, teravatipulised, järsemate ja laugjamate külgedega –, need siia korrapäratult maha laotud ja jäetud. See kõik lõppes kuskil kauguses, kus taevas laskus nende tippudele, nagu toetuks neile. Jäi mulje, nagu oleksime tõesti maailma äärel. Siis taipasin pilgu pöörata allapoole, sest seisime ju nende püramiidide tippudega samal kõrgusel. Niisama siiruviiruline, kui olid meie ees mäeteravike küljed, oli ka allalangeva seina külg. Alguses mõni puuhakatis, veidi rohelisi ja pruunikaid taimi, aga edasi ainult kivi, mitmes toonis kivisein. Kuskil kaugel-kaugel all nagu rohetas midagi. Püüdke haarata silmadega „kraavi”, mis on kolm kilomeetrit lai ja poolteist sügav!

Paremal all oli näha valgeid lumelaike. Need olid ka ainsad valged laigud. Ümberringi olid kõik teised värvid, nagu vikerkaar. Arusaamatu ja meeliköitev oli see, et kõik, mis seisis meie vastas, oli värske, puhas, värvide mäng. Nagu oleks keegi meeletult suure adraga just praegu siit läbi läinud! Raske, õigemini võimatu on sõnades edasi anda seda mõõtmatut ilu. Räägiti, et mõni siiasaabunu seisab mitukümmend minutit lummatuna nähtavast, mõned puhkevad nutma. Kuulsin kõrvalt Timo häält: „Ma ikka vahetevahel mõtlesin, mida see paps soiub, tahaks kanjonile, tahaks kanjonile. Aga, jah…” Ei tea, kui kaua me seal vaikides seisime, aga äkki märkasime, et meie rühmast polnud enam kedagi näha. Reaalsustaju tuli tagasi.