Eesti Vabariigi 100. sünnipäevani on küll veel kolm aastat aega, aga aeg lendab teadupärast. Seepärast on üsna õige aeg hakata mõtlema, kuidas seda suurpäeva tähistada, seda enam, et Eesti sünnipäeva ei plaanita pidada mitte ainult ühel aastal, vaid suisa kolm aastat jutti.
Korraldustoimkonnal on tore mõte, et võiksime lähiaja ettevõtmisi nimetada kingituseks Eesti riigile, mitte pelgalt Eesti sünnipäevale pühendatud üritusteks. Sünnipäevakink annab asjale väikese vimka juurde.
Nagu korraldustoimkonna liikmed on kohtumistel maakondades inimestele südamele pannud, ei tasu kingitusi planeerides ideid vaka all hoida. Tuleb mõelda suurelt ja esmapilgul võib-olla liigagi suurelt, sest kui ei mõtle suurelt, ei tule ka väikesi asju. Nii näiteks ei saa keegi pahaks panna, kui läänlased tahavad oma kingituseks Riisipere–Haapsalu raudteeliini taastamist.
Näiteid sellest, kuidas esmapilgul uskumatud mõtted lõpuks ikkagi teoks saavad, on meil Läänemaaltki üksjagu. Ajas pisut tagasi minnes võiks meenutada Haapsalu 725. sünnipäeva. Toona tundus korraldusmeeskonna mõte panna inimesed eri ajastute riideid õmblema ja teha sünnipäeva puhul rännak läbi ajastute üsna utoopiline. Tulemus oli aga palju parem, kui oodatagi osati.
Või kui võtta puulaevaseltsi Vikan ettevõtmised, kus peaaegu tühja koha pealt ehitati valmis mitu puulaeva ja käidi Rootsi kuningagi juures ära.
Kui maakonnas ringi vaadata, leiab näiteid kindlasti veel palju. Need peaksid andma julgust mõte vabalt lendu lasta ja suurelt unistada, et Eesti Vabariigi sünnipäev saaks igati vääriliselt tähistatud.