gallery ids=”371848,371849,371850,371851,371852,371853,371854,371855,371856,371857,371858,371859,371860,371861,371862,371863,371864,371865,371866,371867″]
Fotod: Urmas Lauri

Pärnu muuseumi menukas näitus „Tanu alla” on järjega jõudnud Linnamäele.

Millised pulmakombed on jäänud püsima, mis on kadunud? Näitus „Tanu alla” annab paljudele sellistele küsimustele vastuse. Neile, kel kaunis sündmus veel ees, annab näitus mõistmist, miks me vajame rituaale ja kombeid. Ning ehk leiab mõnigi pruutpaar näituselt näpunäiteidki oma peo ettevalmistuseks.

„On palju vaatamist, lugemist, äratundmisrõõmu ja imestamist. Saab mähkida titte, proovida pähe abielunaise tanu ja pruudiloori, õppida siduma lipsu. Pruutkleitidel on lood ja inimestel fotodel oma saatused,” ütles kultuurisaali juhataja Viivika Orula.

Pärnu muuseumi etnograafiakogu hoidja Ülli Kont seadis teisipäeval kuuks ajaks näituseruumiks muutuva saali sissekäigu juures seisval mannekeenil pilkupüüdvat pruutkleiti. „Mu enda vanema tütre kleit. 2005. aastal abiellus,” ütles Kont kleidisaba sündsalt vooglema sättides.

Saalis olid pruutkleitides mannekeenid, abiellujate lugusid kirjeldavad ning pulmakombeid tutvustavad stendid juba oma koha leidnud, kuid nipet-näpet oli siiski veel teha.

Muuseumi peavarahoidja Piret Pedanik ütles, et pool näitusest on etnograafiine, pool tänapäevane.