3

Malle-Liisa Loodus: Ülikool – kui paljudele ja milleks?

Avatar

aivaronline

aivar@le.ee

malle-liisa loodus (1280x854)

 

 

 

 

 

 

Malle-Liisa Loodus. Foto: Arvo Tarmula

Alles hiljaaegu oli Tartu Ülikool omakeskis sõjajalal, kus juhtkond ja teaduskonnad vaidlesid struktuurimuudatuste üle ning kerkis esile universitas’e ehk traditsioonilise ülikooli küsimus. Universitas koosneb neljast teaduskonnast – filosoofia, teoloogia, õigus ja meditsiin. Probleem tekkis, sest kaks neist sooviti liita teiste teaduskondade alla.

Selle vaidluse valguses tekib mul üha enam küsimus, mida ülikool üldse ja kui paljudele õpetama peaks. Tihtipeale saan oma mõttekäigu vastuseks, et just ainult neid nelja suunda või veel vähemaidki. Mitte et mul oleks ülikooli vastu midagi. Lihtsalt toimub enamikul erialadel ületootmine ja puudub praktiline väljund.

Näiteks on riigiteadusi või semiootikat õppivad inimesed öelnud, et ega nad täpselt tea, mida õpivad või milline rakendus nende erialal peale teadlasetöö on. Ometi õpib neil erialadel tunduvalt rohkem tudengeid, kui Eesti teadusmaastikule mahub. Pahatihti tõdevad nad, et eriala valikul oli tähtis just nimetus, sisulist poolt ei tunta.

Ebamääraseid erialasid võib leida kõigi Eesti ülikoolide erialade hulgast – ja õppijaid neil jagub.

Enamik praegusi tudengeid või vastseid lõpetanuid on oma valiku teinud majanduskasvu õitseajal või on see nende valikut mõjutanud. Toona oli valdav arusaam, et loeb vaid paber, mitte teadmiste ja oskuste tegelik väärtus. Ja et ainuüksi paberiga pidid kõik maailma uksed valla olema.

Paraku muutusid olud kiiresti ning kõrgharitud inimesel, kelle ainus töökogemus oli heal juhul taldrikute laudakandmine, ei jäänud muud üle, kui paber taskusse voltida ja praktilisi oskusi omandama hakata. See ent ei ole kerge, sest paber taskus on pigem koorem kui väärtus. Paberi ja eriliste oskusteta inimene tundub tööandjaile ohtlik – iga veidigi parema võimaluse tekkides jookseb ta ära, sest tal on ju paber. Ehkki seda paremat võimalust pole tegelikult tulemas.

Vanasti oli ülikool väheste privilegeeritud inimeste koht. Kohati kestab see arusaam tänini ja kindlasti tahab iga gümnaasiumilõpetaja kuuluda privilegeeritute hulka. Nii tekibki ületootmine, sest ka ülikool ei soovi vähemaid õpetada. Suurema õppurite arvuga kaasneb suurem rahaline toetus.

Seega oleks gümnaasiumilõpetanul kohati mõistlikum valida kutseõppeasutus. Kutsekoolil on ent kehv maine, ükski perspektiiviga noor ei mõtlegi sinna minna, sest ideaalis on ülikool see üks ja ainus õige edasi õppimise koht.

Sellega jõuame aga algse nelja teaduskonna juurde – kui paljud tahaksid sattuda näiteks isehakanud kirurgi või juristi juurde? Vaevalt et keegi, aga ka nende puhul käib ületootmine. Näiteks mida peaks Eesti tegema igal aastal lisanduva enam kui saja õigusteadlasega? Muidugi ei jookse saadud teadmised mööda külgi alla, iial ei või teada, millal neid vaja võib minna, aga kui suurele hulgale ja milleks?

Veel kuulus nelja algse teaduskonna hulka teoloogia ja filosoofia. Teoloogia, mis kujutab endast usuteaduse asemel pigem ajaloolist-kultuurilist teadmist, mille alla saab liigitada kõik kultuuri- ja sotsiaalteadused, ajalugu ka sekka – sealgi tuleb sügavalt järele mõelda, kui palju ja kellele selle teaduskonna lõpetajaid vaja on. Samuti seda, millise suunitlusega. Filosoofia õpetab mõtlemist, mis tuleb igaühele kasuks. Aga mida teha suure hulga mõtlejatega, kelle mõtterännakud küündivad kohati ulmeni? Või kui palju on vaja eri keelte teadlasi?

Neid küsimusi saab esitada igas ülikoolis kõigi erialade kohta. Seetõttu tulekski üle vaadata, kus, mida, kui paljudele ja miks Eesti kõrgharidusõppeasutustes õpetatakse. Kas õpetatakse vaid seetõttu, et sellele alale on suur tung või on tõepoolest vaja nii palju selle haridusega inimesi? Kas õpetatakse pearaha pärast või ühiskonna jätkusuutlikkust arvestades, kaasates õppimisprotsessi ka hulgaliselt praktikat?

Mida peaks värske gümnaasiumilõpetanu tegema, kui ühiskond suunab teda ülikooli astuma ja sisetunne kisub seal vaid praktilise väärtuseta erialade poole? Ilmselt sügavalt järele mõtlema, mida ta tulevikus tegema hakkab ja kellena ning kas see on ikka päris tulevik, mida ta soovib.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
seltskond
seltskond

Tänapäeva ülikool on saanud austava ülesande kanda algkooli ülesandeid – alles seal õpivad noored lugema ja kirjutama – lugema raamatuid ja ridade vahelt lugemise mõttes ning kirjutama eneseväljenduse mõttes.
Kui inimene õpib oma raha eest, võib ta õppida mida iganes – ise vastutab oma valiku eest.
Ülikool on ka koht normaalsete omavanustega kokkusaamiseks.
Peale kõige muu on olemas ka ülikoolid ja erialad, mille lõpetajaid pikisilmi tööturule oodatakse – jõudu kõigile reaalalinete õppimisel!

naine
naine

seda ,kui palju ja milleks ,tuleks ikka haridusministeeriumilt küsida.Eks me ürita iga hinna eest hoida alles koole,kutseõppeasutusi ja ka ülikoole.Kas selline nn.vägisi elus hoidmine ka õigustab ennast,ei tea.Tuleks küsida haridusministeeriumi nõunikelt,osakonnajuhatajatelt ,peaspetsialistidelt ,kantsleritelt ja asekantsleritelt.See nende töö,las seletavad…

lugeja
lugeja

Väga õiged mõtted. Juba aastaid toimub nende n.ö. pehmete erialade üleproduktsioon. Tegelikult ei tea ega oska need 3-aastase bakalauruse lõpetanud riigiteadlased, sotsioloogid, juristid, politoloogid, filosoofid, ärijuhid jms tuhkagi, no silmaringi on natuke laiendatud. Vanasti sai sama ajaga tehnikumist normaalse kesk-erihariduse ja ka reaalsed ning praktilised teadmised konkreetsel erialal.

wpDiscuz