Priit Eelmäe

Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse nõukogu oli ühel häälel seda meelt, et Priit Eelmäe jätkab juhatuse esimehena ka järgmised viis aastat.

„Nõukogu on Priit Eelmäe tööga väga rahul ja olime rõõmsad, et ta soovis jätkata,” ütles nõukogu esimees Heli Paluste, sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja.

Paluste sõnul peab nõukogu järjepidevust tähtsaks, et alustatud projektid tööle hakkaksid. Ta lisas, et Haapsalu on muutunud taastusravi pädevuskeskuseks Eestis ja kannatab ka rahvusvahelist võrdlust.

„Selline asutus on ka Haapsalu linna märksa nähtavamaks teinud ja mitte ainult Eestis,” lisas Paluste.

„Usun, et olen suutnud viie aastaga üles ehitada organisatsiooni, mille tegevus peab silmas nüüdisaja parimat praktikat ja mille reputatsioon on hea,” hindas Eelmäe Lääne Elu palvel oma saavutusi. „Mis aga kõige tähtsam: patsientide tagasiside on paranenud.”

Eelmäe pidas suurimaks saavutuseks haigla komplekteerimist pädeva personaliga, kuid ta ei alahinda ka investeeringuid taristusse.

Praegu töötab taastusravihaiglas 136 inimest.

„Võttes arvesse, et Haapsalu ei ole tõmbekeskus, on personali arendamisele kulutatud aeg kõige suurem ja saavutatu kõige magusam,” ütles Eelmäe.

Tihedas konkurentsis on haigla suutnud oma turuosa säilitada. Haigla majanduslik seisukord on jätkusuutlik.

Järgmist viit aastat silmas pidades pidas Eelmäe tähtsaks tõenduspõhise statsionaarse taastusravi– ja rehabilitatsiooniteenuse osutamist ja turuosa säilitamist; personali arendamist, magistri– ja doktoriõpingute soodustamist.

Eelmäe toonitas veel tõhusate abivahendite vahendamise ja valmistamisega tegeleva struktuuri vajalikkust, aga ka rakendusliku suunaga teadusliku uurimistöö jätkamist tervisedenduse ja rehabilitatsiooni kompetentsikeskuse kaudu.

Eelmäe uus ametiaeg algas 20. mail.

Juhatuse esimehe konkursile tuli kaks avaldust, aga nõuetele vastas vaid Eelmäe.

Arstiabi vajadus peab olema tekkinud teises riigis viibimise ajal ja meditsiiniliselt põhjendatud.

Selle, kas tegemist on vajamineva arstiabiga või mitte, määrab patsienti raviv arst.
Üldjuhul tähendab vajaminev arstiabi isikul teises liikmesriigis viibimise ajal ootamatult tekkinud terviserikke ravimist. See terviserike võib olla näiteks kõrge palavik, kõhuvalu, infarkt, õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastus jne. Loetelu, mis täpselt vajamineva arstiabi alla kuulub, ei ole. Üksikute teenuste osas on kokku lepitud, mida kindlasti tuleb lugeda vajaminevaks arstiabiks. Vajadus nende teenuste järele on inimesel teada juba enne teise liikmesriiki minemist, kuid ilma nende teenusteta ei saakski inimene üldse reisida.

Vajamineva arstiabi alla kuuluvad rasedusega seotud visiidid ja sünnitamine teises riigis perekondlikel põhjustel või erakorraliselt, nt abikaasa elab ja töötab teises riigis. Samuti krooniliste haiguste jaoks vajalikud teenused nagu hemodialüüs, hapnikuravi, astma eriravi, ehhokardiograafia krooniliste autoimmuunhaiguste puhul, kemoteraapia.
Selliste teenuste saamiseks peaks isik enne teise riiki suundumist mõne sealse haiglaga kokku leppima, et nimetatud haiglas oleks võimalik seda teenust patsiendile sobival ajal osutada.


Lisaks on vaja erakindlustust

Eesti Haigekassa poolt väljastatud Euroopa ravikindlustuskaart annab küll õiguse saada koheselt vajaminevat arstiabi, kuid seda arstiabi osutaja riigi seadusandluse järgi. See tähendab, et inimene peab kandma ka omavastutustasu, sest enamikes riikides ei ole arstiabi täiesti tasuta. Mõnes riigis on suured patsiendi omavastutustasud, siin oleks abiks reisikindlustus (poliis katab patsiendi omavastutustasud). Samuti ei kaeta ravikindlustuskaardiga transporti ühest riigist teise (näiteks kui juhtub raske õnnetus ja soovitakse ravi jätkata Eestis, kuid patsiendi transportimiseks on võimalik kasutada ainult lennutransporti) – harilikult katab riigist riiki transpordikulu jällegi reisikindlustus.

Euroopa ravikindlustuskaart ei hõlma teises liikmesriigis osutatud eratervishoiuteenuseid. Seega veenduge, et meditsiinitöötajad ei käsitleks teid kui erapatsienti ning uurige järgi, kas Euroopa ravikindlustuskaart on aktsepteeritav.
Juhul kui teil ei ole Euroopa ravikindlustuskaarti kaasas, on teil õigus tervishoiuteenustele, kuigi maksetingimused ja kulude hüvitamine võivad osutuda palju keerukamaks.


Jäta meelde:

* Euroopa ravikindlustuskaarti on lihtne tellida interneti teel portaalist www.eesti.ee. Kaardi saab tellida oma kodusele aadressile ja see on tasuta.
* Euroopa ravikindlustuskaarti ei tohi kasutada, kui ravikindlustus on lõppenud. Kui ravikindlustus ei kehti ja kaarti siiski kasutatakse, on haigekassal tulenevalt ravikindlustuse seadusest ja võlaõigusseadusest õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist.
* Tulenevalt Euroopa Liidu seadusandlusest väljastab iga riik Euroopa ravikindlustuskaardi oma riigikeeles. Seega on ka info Eestis välja antavatel ravikindlustuskaartidel eesti keeles.
* Euroopa ravikindlustuskaart kehtib 3 aastat ja seda saab kasutada vaid koos isikuttõendava pildiga dokumendiga.
* Kui reisite väljapoole Euroopa Liitu, on soovitatav teha reisikindlustus. Haigekassa ei reguleeri seda valdkonda ning Euroopa ravikindlustuskaart neis riikides ei kehti.

Välisriigist helistades on haigekassa infonumber +372 669 6630. Infot vajamineva ja plaanilise arstiabi kohta ning taotlusvormid leiate haigekassa kodulehelt.


Eesti Haigekassa

Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskus ootab täna, 7. mail kell 10.30–16.00 Haapsalu kultuurikeskusse kõiki esmaseid ja korduvaid doonoreid.

Doonoriks sobib inimene, kes on:
* 18–60 aastane,
* kehakaaluga üle 50 kg,
* terve, puhanud ja söönud.

Kaasa tuleks võtta isikut tõendav dokument.

Rohkem infot saab Facebookist ja verekeskuse leheküljelt.

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmeil liikus mullu 23 protsenti töölkäijatest tööle jalgsi või jalgrattaga, mida on oluliselt vähem kui 15 aastat tagasi. Kõige aktiivsemad jalgsi või rattaga tööl käijad on järvakad ja läänlased.

Jalgsi või rattaga tööl käivate inimeste osatähtsus on aasta-aastalt vähenenud, ulatudes 1997. aastal veel 33 protsendini kõigist töölkäijatest, kirjutab statistikaameti analüütik Meelis Naaber statistikablogis.

Selliste inimeste vähenemine on Naabri sõnul seotud valglinnastumisega, kuna osa inimesi on kolinud elama linnast välja, kust oleks keeruline autot või ühissõidukit kasutamata linnas tööl käia. Samuti on suurenenud ka nende inimeste hulk, kes peavad tööl käima teises linnas või piirkonnas.

Tööle jalgsi või jalgrattaga minekul on aktiivsemad naised, kellest ligi 30 protsenti ei kasuta autot ega ühistransporti. Meeste hulgas on sama näitaja 14 protsenti. Nii meeste kui ka naiste seas on enim jalutajaid ja rattureid vanuses 25–49, kes moodustavad tööle jalgsi või rattaga minejatest ligi poole. 50–74aastastest töökäivatest naistest läks tööle jalgsi või rattaga 43 protsenti ning 15–24aastastest seitse protsenti. Meeste seas olid vastavad näitajad 31 protsenti ja 11 protsenti.

Jalgsi tööl käijate arv on aasta lõikes olenemata muutlikust ilmast küllaltki stabiilne. Kõige kõrgem on see teises kvartalis, ulatudes 26 protsendini ning kõige madalam esimeses kvartalis, jäädes 23 protsendi juurde. Jalgratturite puhul mängib aga ilm suuremat rolli – tööle liikumiseks kasutatakse jalgratast kevadel ja suvel kaks korda enam kui sügisel ja talvel.

Põhitöökoha keskmine kaugus elukohast oli jala tööle liikujatel 1,2 kilomeetrit ja jalgrattaga minejatel 3,6 kilomeetrit. Samas elab aga 24 protsenti kõikidest tööle liikujatest oma põhitöökohast kuni kahe kilomeetri kaugusel ning 10 protsenti 2–4 kilomeetri kaugusel. Seega on töökoht jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel ligi 35 protsendil töölkäijatest. Keskmine töökohale jõudmise aeg oli jala liikujatel 14 minutit ning jalgratturitel 15 minutit.

Piirkonniti käiakse kõige aktiivsemalt jalgsi või jalgrattaga tööle Järvamaal ning Läänemaal, kus seda teeb ligi 40 protsenti maakonna töölkäijatest. Skaala teises otsas on aga Harjumaa ning eriti Tallinn. Kui Harjumaal liigub tööle jala või jalgrattaga ligi 17 protsenti töölkäijatest, siis Tallinnas teeb seda vaid iga üheksas inimene ehk ligi 12 protsenti.

Üritus „Sinu sammud loevad” kutsub laupäeval liikuma Lihulas ja pühapäeval Palivere terviseradadel. Mõlemas kohas avatakse rada keskpäeval. Enne liikumisrajale minekut tehakse ühiselt soojendusvõimlemist ja meeleolu loob lustlik muusika.

Lihulas alustatakse gümnaasiumi juurest ja linnatänavatele on maha märgitud 5 km ja 1 km rajad. Paliveres saab valida 2, 3 ja 5 km pikkuse raja vahel. Kõik raja läbinud saavad liikumispäeviku. Kohapeal on võimalik laenutada käimiskeppe, mõõta vererõhku ja rasvaprotsenti.

Korraldaja Ülle Lassi sõnul saab iga inimene valida just jõukohase raja ja läbida selle kas kõndides, joostes või rattaga sõites. Lass lisas, et Palivere terviserajale pole siiski mõistlik rattaga tulla, sest need on ratta jaoks liiga porised.

Varem on üritust „Sinu sammud loevad” korraldatud Haapsalus. „Mõtlesime, et see ei jääks liiga linnakeskseks, teeme seekord mujal maakonnas,” ütles Lass.

„Võtke hea tuju kaasa ja tulge kõik!” kutsus Ülle Lass läänlasi nädalavahetusel liikuma.

Liikumise olulisuse meeldetuletamiseks korraldavad kohalikud omavalitsused üle Eesti sel nädalal oma kodukandi rahvale liikumist propageerivaid üritusi „Sinu sammud loevad”.

Nädalat koordineeriva Tervise Arengu Instituudi andmeil on registreeritud veidi üle 200 avaliku liikumisürituse, millele lisanduvad lasteaedades–koolides, samuti spordiklubides ja apteekides toimuvad ettevõtmised.

Südamenädala eestvedaja, kardioloogi professor  Margus Viigimaa sõnul on ajapuudusest tulenev liikumisest ja tervisetreeningust loobumine sissejuurdunud eksiarvamus, mida tuleks kindlasti muuta.

„Põhjuseid, miks liikuda, on hulgaliselt,” lausus Viigimaa. „Kehaline aktiivsus normaliseerib vererõhku, vähendab halva ja suurendab hea kolesterooli taset, langetab tromboosiriski, samuti kehakaalu. Liikumisega parandame ainevahetust, mis hoiab ära suhkruhaiguse tekke, ja lisaks südamehaigustele saame regulaarse kehalise aktiivsusega langetada vähihaiguse riski.”

Liikumine on oluline ka vanematele ja kroonilisi haiguseid põdevatele inimestele, see ei lase haigusel edasi areneda ja teeb mitmete haiguste all kannatajad isegi tervemaks.

Viigimaa lisas, et südamehaiguste ennetamiseks on kõige olulisem liikumisharrastuse regulaarsus, mitte niivõrd intensiivsus. „Eesti kardioloogide selts soovitab südame kaitsmiseks kolm kilomeetrit kõndi või 30 minutit ükskõik millist mõõdukat liikumist päevas,” lisas ta.

Tervisetreeninguks sobivad kõige paremini kepikõnd, sörkjooks, kiire kõnd, ujumine, jalgrattasõit, tants, sõudmine, uisutamine ja rulluisutamine.

Tervisesporti harrastanute osakaal Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu järgi oli eelmisel aastal 36% ehk nii palju oli inimesi, kes korra või 2–3 korda nädalas tegelesid vähemalt poole tunni vältel tervisespordiga.

Neid, kes üldse tervisesporti ei harrasta või teevad seda mõni kord aastas, on 33%. Näitajad ei ole viimastel aastatel muutunud.

Info erinevate südamenädala ettevõtmiste kohta üle Eesti on kogutud Tervise Arengu Instituudi kodulehele www.tai.ee.

Südamenädalat tähistatakse Eestis alates 1993. aastast.

Aprillis ja mais külastab igast gümnaasiumist rühm noori asutusi, mis on seotud riskikäitumisega. Väisatakse Haapsalu neuroloogilist rehabilitatsioonikeskust, Lääne prefektuuri Haapsalu politseijaoskonda, Haapsalu tööotsijate ühingu varjupaika ja Haapsalu hoolekandekeskust.

Õppevisiite täiendavad arutelud, tähelepanu all on kriisiolukorras käitumine. Ühiskonnaõpetuse tundides käsitletakse lisaks Euroopa Liidu kodanike õigustega seotut.

Gripi ja ülemiste hingamisteede haiguste tippaeg algas jaanuari teisel poolel, haigestumine hakkas langema veebruari lõpus. Jaanuaris diagnoositi üks gripijuhtum, veebruaris oli neid 16  ja märtsis  viis.

„Ei olnud hullem kui mullu,” ütles Kiis.

Päris palju lapsi on talvel põdenud tuulerõugeid. Märtsis oli tuulerõugeis 41 ja veebruaris 16 last.

„Paar aastat tagasi oli palju tuulerõugeid, nüüd siis jälle,” ütles Kiis. Tema sõnul käibki tuulerõugeisse haigestumine lainetena ja selles ei ole midagi halba, kui lapsed selle varakult läbi põevad.

Mingeid eriskummalisi haigusi Läänemaal sel talvel registreeritud ei ole ja midagi ebatavalist pole ka enam selles, et südatalvelgi diagnoositakse üksikuid puukborrelioosi juhtumeid.

Nurme ettekanne keskendus vaktsineerimise vajalikkusele. Eriti tähtsaks peab ECDC leetrite vastu vaktsineerimist — maailma tervishoiuorganisatsioon WHO on seadnud eesmärgiks muuta Euroopa aastaks 2015 leetrivabaks.

Leetritega ei ole nalja, selgus Nurme ettekandest. Leetrid on nakkavad juba 4–5 päeva enne, kui haigus välja lööb. Iga viies haigestunud laps vajab haiglaravi, haigusega võivad kaasneda tõsised tüsistused. Need on argumendid, mis toetavad vaktsineerimist.

Aastani 2009 oli Euroopas leetreid väga vähe, vaid üksikud haigestumised. Asi halvenes 2010–2011, mil tekkisid suuremad haiguspuhangud. 2010 haigestus üle 24 000 lapse, paljud surid.

Et haiguspuhanguid vältida, peaks olema vähemalt 95% elanikkonnast vaktsineeritud, selgitas Nurm. Siis tekib kollektiivne immuunsus ja haigus ei levi ka siis, kui siin–seal tekib haiguskoldeid või on mõnes piirkonnas palju vaktsineerimata inimesi.

Vaktsineerimise paradoks on aga, et kui haigus kaob, kaob arstidel — eriti noorema põlvkonna arstidel —, aga ka lapsevanemail ohutunne ja lapsi enam ei vaktsineerita. Tekib vaktsineerimise vastaseid liikumisi ja rühmitusi.

„Haigust ja probleemi justkui ei ole, aga tegelikult on puhangute oht täiesti olemas,” hoiatas Nurm sellise suhtumise eest. „Haigestumist saab vältida tõhusa ja ohutu vaktsineerimisega.”

Otsus mitte vaktsineerida oma last peaks olema ühiskonnas taunitav otsus, lapsevanem peaks sellist otsust motiveerima, mitte jätma lihtsalt arsti juurde tulemata.

Taunitav peaks olema negatiivne suhtumine vaktsineerimisse seetõttu, et kui ühiskonnas on palju vaktsineerimata inimesi, ohustab haigus eriti rängalt neid, kel immuunsüsteem või muu põhjus ei luba vaktsineerida.

Eestis on vaktsineeritud 95%–96% lapsi, samasugune on olukord Lätis ja Leedus, ütles Nurm. See protsent aga kahaneb, sest vaktsineerimisvastane hoiak levib ka Eestis, lisas Nurm.

Missugused on alkoholi tarvitamise ja alkoholisõltuva suremuse trendid Eestis? Kes surevad alkoholisõltuvaisse haigustesse? Mida tehakse alkoholi tarvitamise vähendamiseks?

Neile küsimustele otsis teisipäeval Haapsalus peetud rahvusvahelisel tervisekonverentsil vastust Kersti Pärna Tartu ülikooli tervishoiu instituudist.


Eesti — õllejoojate maa

Alkoholi müük ja tarbimine Eestis kasvas 2007. aastani, mil elaniku kohta müüdi 15,2 liitrit puhast alkoholi. Et osa alkoholist viisid turistid riigist välja, oli tarvitamine 12,6 liitrit.

Miks pärast 2007. aastat alkoholimüük ja tarbimine vähenes, ei ole teada, tunnistas Pärna. Igatahes müüdi 2011. aastal puhast alkoholi 13,7 liitrit ja tarvitati 10,2 liitrit elaniku kohta.

Konjunktuuriinstituudi andmed aastate 1996–2011 kohta näitavad, et Eesti on üha suurem õllejoojate maa. Kui 1996 joodi inimese kohta 33 liitrit õlut, siis 2011 juba 76 liitrit.

Lahjat alkoholi joodi 22,5 ja nii veini kui ka kanget alkoholi 9,6 liitrit inimese kohta.

Kui taandada joodud alkoholikogus puhta alkoholi hulgale, oli Eesti 2009. aastani veel kange alkoholi maa. Pärast seda hakkab kange alkoholi maast tasapisi saama õllejoojate maa.


Tunne riski piiri

Alkoholitarbimise riski piiriks peetakse meestel 280 g ja naistel 140 g puhast alkoholi nädalas. See teeb naistel ligi kaks pudelit veini ja meestel 7 liitrit õlut või 86 cl kanget napsi.

Eestis on selle piiri ületanud 13% mehi ja 4% naisi.

Kui võrrelda Eestit ja Soomet, siis on Eestis rohkem mehi, kes ei suuda piiri pidada. Soomes on selliseid mehi pisut vähem, 12%.

Soome naiste kõrval on Eesti naised kukupaid, soomlannadest joob üle riski piiri 10%, Eestis 4%.


Surrogaatalkohol

Uuring näitas, et surrogaatalkoholi tarvitas 1,4% ehk 49 inimest 3525st täiskasvanust oli viimasel kuul seda tarvitanud. Enamik tarvitajaid olid mehed, mitte–eestlasi oli rohkem kui eestlasi, väiksema haridusega rohkem kui kõrgharidusega.

Populaarseim surrogaatalkohol on odekolonn — kange, odav ja igal ajal kättesaadav, sest müüakse kosmeetikatootena.

Analüüsiti ka odekolonni keemilist koostist — midagi tervisele ohtlikku selles ei avastatud, tunnistas Pärna.

Kuigi odekolonn ei ole otse mürgine, on alkohol juba varem odekolonnijoojate tervise ära rüüstanud.

Pärna sõnul olid odekolonnijoojad uurijatega koostööaltid, tahtsid oma saatusest kõnelda ja ütlesid: milleks juua alkoholi, mille koostis pole teada.

„Viide Pärnu metanoolitragöödiale,” sõnas Pärna.


Igal ajal kättesaadav

Alkoholisõltuv suremus on kasvanud kogu taasiseseisvumise aja ja seda nii meeste kui ka naiste seas, kõneles Pärna.

Suremus alkoholisõltuvatesse haigustesse on suurem mitte–eestlaste ja madalama haridusega täiskasvanuil.

Eestis on alkohol liiga kättesaadav, tõdes Pärna uuringule tuginedes. Eestis on 100 000 elaniku kohta 196 alkoholimüügikohta, Soomes vaid 6,4.

Eestis müüakse alkoholi kõigil nädalapäevil kell 10–22, kuid Põhjamaades pühapäeviti alkoholi ei müüda ja ka muudel päevadel lõpeb müük kl 18 või 20.

Eestis on kavas alkoholi tarbimist piirata aktsiisi tõusuga. Valitsus kiitis mullu heaks eelnõu, millega tõstetakse 2013–2016 alkoholiaktsiisi 5% kaupa aastas.




Riski piirid

• Mehed ei tohiks juua rohkem kui 4 alkoholiühikut päevas ja naised 2 ühikut.
Alkoholiühik tähendab 10 grammi puhast ehk absoluutset alkoholi. Kogus (liitrit) × kangus (%) × 0,789 = alkoholiühikute hulk
• Igasse nädalasse peaks jääma vähemalt kolm täielikult alkoholivaba päeva.
• Päevaseid koguseid ei saa „tallele panna”, et need siis suurema peo käigus korraga ära juua.