Praegu on salliga päris hästi. Kudujaid on palju juurde tulnud, seda õpetatakse tava– ja kutsekoolis. Seda hirmu enam ei ole, et sallikudumisoskus hääbub koos memmedega. Ent.

Haapsalu sall saab varsti 200 aastat vanaks — see traditsioon ulatub 19. sajandi algusse — kes seda enam mäletab, mis aastal ja kuupäeval esimene sall varrastelt maha kooti. Kuidas mahutada see võluv ja romantiline ajalugu väikesesse hämarasse tuppa, mis kannab nime Haapsalu salli muuseum?

Ükski ese selles muuseumis ei ole sündinud ei tea millest ega ükskõik kellest. Igaühel on oma lugu, mõnel isegi legend. Kudujad on säravad isiksused ja suured loojad. Kõik see tuleks ilusasti ja salli vääriliselt välja mängida.

Haapsallased on uhked oma rätiku üle, aga palun minge korraks muuseumi, laske sealseil inimestel rääkida nii imelisest asjast nagu Haapsalu sall. Pange ennast korraks turistide nahka ja kujutlege, mida nemad mõtlevad, kui vaatavad praguneva lae all õilmitsevat ilu.

Kas Haapsalu salli muuseum on ainult käsitööseltsi mõnekümne entusiasti asi või kõigi asi, kes me siin Haapsalus elame ja valitseme?

Maikuu jooksul on If kindlustusele laekunud 15 piksest ning 15 tugevast tuulest ning rahest tingitud kahjuteadet, enim on teateid tulnud Läänemaalt ning Tartumaalt. Piksekahjud olid kõik seotud koduse elektroonikaga, tugev tuul ning rahe tegid liiga katustele.

„Elektroonika kuulub koduse vara alla ning see ei pruugi olla kodukindlustuse lepinguga kaitse all. Soovitame koduomanikel pöörduda oma kindlustusseltsi poole ning selgitada välja, kas kindlustuspakett sisaldab koduse vara kaitset,” edastas kindlustusettevõte.

If Kindlustuse varakahjude osakonna juhi Argo Karo sõnul kaasnevad tihti äikesega tugevad tuuleiilid ning ohus on ka hoonete katused.

„Korterelamus peab ühistu muretsema selle eest, et majakarp kenasti kindlustatud oleks. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus korterid on kindlustatud, aga majakarp mitte ning sellisel juhul tuleb tormipoolt räsitud katusega kaasnevad kulud majaelanikel endil kanda,“ lisas Karo.

Kolmekümnest kahjust 21 on toimunud viimase kuue päeva jooksul.

Maikuus on If Kindlustusele piksest, tugevast tuulest ning rahest tingitud kahjuteateid edastatud enim Läänemaalt (5) ning Tartumaalt (5), aga samuti Raplamaalt (3), Harjumaalt (3), Valgamaalt (3), Põlvamaalt (3), Jõgevamaalt (2), Tallinnast (2), Järvamaalt (2),  Saaremaalt (2), Ida-Virumaalt (1), Võrumaalt (1) ning Viljandimaalt (1).

Kui ilmajamaam lubab äikeselist ilma, soovitab If Kindlustus kodust lahkudes elektroonilised seadmed vooluvõrgust lahti ühendada ning arvestada ka tugevamate tuuleiilidega.

Karja tänaval liikluse täielik sulgemine on keeruline. Liinibusside marsruudi muutmine tähendaks liini pikenemist, seega kütusekulu kasvu. Ligi peavad pääsema ka kaubaautod — kui tahame, et ettevõtjad oleksid rahul ja ärid säiliksid.

Turvalisusele mõeldes on targem lasta Karja tänavat kasutada ka kiirabil, politseil ja päästeametil. Seega peaks Karja tänav teatud sõidukite puhul läbitavaks jääma, risti üle tänava kohvikulaudu või lillepotte laotada ei saaks niikuinii.

Üle jäävad turistid ja linnakodanikud. Need, kes vanalinnas külastajaid teenindavad, kinnitavad, et turist jala ei tule. Turist on vana, ta ei suuda, taha või oska võõras kohas üksi seigelda. Kasulik või mitte. Nii on.

Läänemaal valitseb emadepäeva ümber aga suhteline vaikus. Noarootsi on tõenäoliselt ainuke omavalitsus Läänemaal, kus tänavu valiti aasta ema. Lääne Elu netiarhiiv näitas, et Läänemaal sai 2002. aastal aasta ema tiitli Heli Räli.

Miks on aasta ema valimine soiku jäänud, ei osanud keegi Lääne Elule selgitada. Arvatavasti ei olegi selleks muud põhjust, kui et ametimehed vahetuvad ja kunagised traditsioonid jäävad unustusse.

Läänemaal valitakse aasta õpetajaid ja sotsiaaltöö tegijaid, ettevõtluspäeval tunnustatakse ettevõtteid, valitakse aasta sportlasi. On teenetemärgid ja tänukirjad. Kas neist siis ei piisa? Arvan, et ei piisa. Aasta ema on naine, kes tavaliselt ei satu nimekirja, kus antakse välja tänukirju ja aumärke koduvallale, kodulinnale või kodumaakonnale osutatud teenete eest. Aasta ema tiitel on aga kõrgelt üle mis tahes muust tunnustusest. Kui juba aasta ema, siis olgu ka aasta isa. Mõelgem sellele.

Lääne Eluga rääkides täpsustas minister, et ei soovinud Haapsalu linnale mitte süüd veeretada, vaid nentida, et Läänemaa peab märkama ohtu ja tõsiselt tegelema Haapsalu tugevdamise või uue tõmbekeskuse maakonda loomisega, sest muidu pendeldajad väsivad ja kolivadki ära. Uuringu koostaja Rein Ahase sõnul aga ei tähenda uuringu tulemused, et Haapsalu oleks kuidagi negatiivne näide või teistest halvem, sest Tallinna lähedusel on omad plussid — Läänemaa inimestel on käeulatuses kaks tõmbekeskust, seega valida, kus oma asju ajada.

Kas pendelrände uuringu tulemused on siis Läänemaale hea või halb uudis? Oleneb sellest, kas me räägime inimese või ühiskonna tasandil. Kui tahame, et igal läänlasel oleks võimalikult palju valikuvabadusi — ettevõtteid, kus töötada, juuksurisalonge, kus soengut teha või teatrietendusi, mida vaadata —, on Tallinna lähedus tõesti võit.

Kui me tahame, et Eesti ei jaguneks Tallinnaks ja perifeeriaks, et Läänemaa säiliks igapäevaeluks, mitte ainult suvitamiseks sobiva keskkonnana, tuleb aga tõsiselt mõelda, kuidas jõuaksid Haapsalu päikesekiired tõmbekeskuste kaardil tervele Läänemaale. Esimene asi, mida saame teha, on valida Haapsalu. Eelistades töökohta, juuksurisalongi või teatrikülastust oma maakonnakeskuses, kui vähegi võimalus on.

Kalle Saart jt, kes pooldasid valdade liitumist, võib mõista, kui nad tahavad volikogust tagasi astuda. Nemad ei näinud üksi jätkamises tulevikku ja siis on tõepoolest aus kõrvale astuda. Just nii, nagu tegi ka Maire Koppelmaa.

Need, kes leidsid, et vald saab iseseisvalt jätkata ja peabki seda tegema, ei taha võimu üle võtta ega oma otsuse õigsust tõestada. Põhjendused, mis Peeter Kallas toob, on pisut lapsikud ja jonniajamise moodi. Et kui te mind 1,5 aastat tagasi võimult, st volikogu esimehe kohalt kukutasite, siis vaadake nüüd ise. Kallas ja Co on ju vallale väga tähtsa vaheetapi — ühinemine või mitte — võitjad, aga võitjad nii ei käitu.

Praegu on vist küll käes aeg, mil valla tuleviku pärast muretsevad elanikud võiksid tähele panna, mis vallamajas toimub ja toimuma hakkab. Esialgu kas või nõnda, et tullakse volikogu istungile kuulama, kes mida ütleb ja kes volikogus üldse kohapeal käib. Võib–olla vajab Nõva oma rahvakogu, sest volikogu pink on lühike juba praegu, mis siis veel saab, kui tuleb teisigi lahkujaid.

Möödas on vaid seitse aastat. Ometi on olud kardinaalselt paranenud. Minge vaadake suviti, kuidas laht kihab väikestest valgetest purjedest. Kümned lapsed saavad kogeda purjetamise pakutavat rõõmu ja karastust. Meie parimad noored on Eesti tipus ja üritavad juba läbimurret rahvusvahelistel tiitlivõistlustel.

Nüüd tuli kui välk selgest taevast uudis, et Priit Rüütel läheb treeneriks suuremasse purjetamiskeskusse Pärnusse. On oht, et koos treeneriga kaob terve purjetamiskool, sest leida head treenerit ja — öelgem otse — fanaatikut, kes nõustuks pisikese palga eest Rüütli tööd jätkama, on peaaegu võimatu.

See on kainestav meeldetuletus, kui habras on terve Eesti noortespordisüsteem, mis püsib üksikute alatasustatud entusiastide peal.

Seetõttu võib oletada, et kui kütusehind väga lakke ei hüppa ja puhas bussisõit ei ole palju kallim kui rongibussi kasutamine, jääb rongibuss Elektriraudtee väikeseks alternatiivseks ettevõtmiseks. Rongibussi hakkavad ehk rohkem kasutama läänlastest juhusõitjad — kes eksootikast, kes nostalgiast. Rohkem kasutavad seda vahest Turba ja teiste Riisiperele lähemate külade elanikud. Päris uue väljundi saavad aga need, kes käivad tööl Keilas või Sauel, sest nende kohtadega head bussiühendust Haapsalul ei ole. Nutikas mõte on panna Nõva buss Keila jaamas peatuma. See avab tööturu neile, kes pole kodukohas Nõval või Noarootsis head töökohta leidnud.

Väheusutav, et rongibussi rohke kasutamine mõjutab majandusministeeriumi otsust Haapsalu raudtee taastamise kohta. Küll aga võib rongibussi vähene kasutamine saada lisaargumendiks, miks raudteed mitte taastada.

Sel nädalal tuli Karilaid välja innovatsioonikeskuse mõttega. Sellise keskuse vajalikkust on raske kahtluse alla panna. Võtmeküsimus on, milline sisu keskusele anda, sest innovatsioonist võib rääkida nädalaid, kui mitte kuid.

Kuigi koolides on majandusõpe ja arvutiklassid, jääb kool kooliks. Kui omavalitsus loob noortele õpilasfirmade tegijaile ja noortevolikogule koha, kus lennukaid mõtteid mõelda ja proovida neid asjatundlikul juhendusel ellu viia, tasub sellest võimalusest kinni haarata.

Seda soovitas ka eduka majandustarkvarafirma Erply tegevjuht Kristjan Hiiemaa. Kui ei proovi, ei saagi teada, kas oli õige tee, julgustas Hiiemaa. Parem hiljem kahetseda, kui et mitte teha ja pärast mõelda, mis kõik oleks võinud olla. Parem teha kui mitte teha.

Neid Hiiemaa firmale ülemaailmset edu toonud põhimõtteid võiks soovitada ka kohalikele poliitikuile, kes hakkavad sügisel võimu juurde pürgima.

Kui uurida „Teeme ära!” kodulehte, polnud asi niivõrd mitte selles, et talgutel oleks vähe rahvast olnud, vaid et linnas olidki välja kuulutatud vaid üksikud talgud — paari korteriühistu ja noortekeskuse juures.

Võib–olla on õigus „Teeme ära!” maakondlikul koordinaatoril Maret Arikesel, kes leiab, et linnades ja kortermajapiirkondades pole talgusündroomi. Maal, kus väiksem kogukond, toimib asi hoopis teisiti ja ühistööd väärtustatakse rohkem.

Võib–olla on asi hoopis selles, et ka linnainimene ihkab linnast ilusa ilmaga eemale ja eelistab linnatalgute asemel maal käed tööle külge panna.

Kindlasti jaguks neidki linnainimesi, kes tuleksid mai esimesel nädalavahetusel kodust välja, et koristada linnas kaldapealseid, haljasalasid või parke. Mis sest, et linnal on firma, kellele selle töö eest makstakse.