Karja tänaval liikluse täielik sulgemine on keeruline. Liinibusside marsruudi muutmine tähendaks liini pikenemist, seega kütusekulu kasvu. Ligi peavad pääsema ka kaubaautod — kui tahame, et ettevõtjad oleksid rahul ja ärid säiliksid.

Turvalisusele mõeldes on targem lasta Karja tänavat kasutada ka kiirabil, politseil ja päästeametil. Seega peaks Karja tänav teatud sõidukite puhul läbitavaks jääma, risti üle tänava kohvikulaudu või lillepotte laotada ei saaks niikuinii.

Üle jäävad turistid ja linnakodanikud. Need, kes vanalinnas külastajaid teenindavad, kinnitavad, et turist jala ei tule. Turist on vana, ta ei suuda, taha või oska võõras kohas üksi seigelda. Kasulik või mitte. Nii on.

Läänemaal valitseb emadepäeva ümber aga suhteline vaikus. Noarootsi on tõenäoliselt ainuke omavalitsus Läänemaal, kus tänavu valiti aasta ema. Lääne Elu netiarhiiv näitas, et Läänemaal sai 2002. aastal aasta ema tiitli Heli Räli.

Miks on aasta ema valimine soiku jäänud, ei osanud keegi Lääne Elule selgitada. Arvatavasti ei olegi selleks muud põhjust, kui et ametimehed vahetuvad ja kunagised traditsioonid jäävad unustusse.

Läänemaal valitakse aasta õpetajaid ja sotsiaaltöö tegijaid, ettevõtluspäeval tunnustatakse ettevõtteid, valitakse aasta sportlasi. On teenetemärgid ja tänukirjad. Kas neist siis ei piisa? Arvan, et ei piisa. Aasta ema on naine, kes tavaliselt ei satu nimekirja, kus antakse välja tänukirju ja aumärke koduvallale, kodulinnale või kodumaakonnale osutatud teenete eest. Aasta ema tiitel on aga kõrgelt üle mis tahes muust tunnustusest. Kui juba aasta ema, siis olgu ka aasta isa. Mõelgem sellele.

Lääne Eluga rääkides täpsustas minister, et ei soovinud Haapsalu linnale mitte süüd veeretada, vaid nentida, et Läänemaa peab märkama ohtu ja tõsiselt tegelema Haapsalu tugevdamise või uue tõmbekeskuse maakonda loomisega, sest muidu pendeldajad väsivad ja kolivadki ära. Uuringu koostaja Rein Ahase sõnul aga ei tähenda uuringu tulemused, et Haapsalu oleks kuidagi negatiivne näide või teistest halvem, sest Tallinna lähedusel on omad plussid — Läänemaa inimestel on käeulatuses kaks tõmbekeskust, seega valida, kus oma asju ajada.

Kas pendelrände uuringu tulemused on siis Läänemaale hea või halb uudis? Oleneb sellest, kas me räägime inimese või ühiskonna tasandil. Kui tahame, et igal läänlasel oleks võimalikult palju valikuvabadusi — ettevõtteid, kus töötada, juuksurisalonge, kus soengut teha või teatrietendusi, mida vaadata —, on Tallinna lähedus tõesti võit.

Kui me tahame, et Eesti ei jaguneks Tallinnaks ja perifeeriaks, et Läänemaa säiliks igapäevaeluks, mitte ainult suvitamiseks sobiva keskkonnana, tuleb aga tõsiselt mõelda, kuidas jõuaksid Haapsalu päikesekiired tõmbekeskuste kaardil tervele Läänemaale. Esimene asi, mida saame teha, on valida Haapsalu. Eelistades töökohta, juuksurisalongi või teatrikülastust oma maakonnakeskuses, kui vähegi võimalus on.

Omavalitsustele on teede korrashoid ja uute ühenduste rajamine väga keeruline ülesanne, sest majanduslikud võimalused on teatavasti piiratud. Kohalike teede korrashoiu tagamiseks eraldatakse omavalitsustele osa riiklikult kogutavast kütuseaktsiisist, aga viimase viie aasta jooksul omavalitsuste teedele eraldatud summasid saab võrrelda esmaabiga.

Pikki aastaid kestnud teede alarahastamine on jätnud sügava jälje ning nüüd vajavad kohalikud teed suuremahulisi investeeringuid. Teeaukude lappimine on kindlasti vajalik töö, kuid teede põhjaliku rekonstrueerimiseta ei vii see meid kuigi kaugele ja on sama lootusetu, kui käsitulekustuti abil kulutulega võidelda.

Üle kriitilise piiri läks riiki juhtiv valitsuskoalitsioon 2009. aastal, mil otsiti aktiivselt võimalusi oma tulusid suurendada ja kulusid vähendada. Reformierakonna ja IRLi valitsuse tegevus meenutab Juhan Kunderi muinasjutust tuntud Suure Peetri ülekohtust käitumist — esimesena asuti väiksema ja nõrgema osapoole ehk omavalitsuste eelarvete kallale.

2009. aastal alandati omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu osa ning ühtlasi vähendati ligi neli korda kütuseaktsiisist omavalitsustele minevat summat — 40,5 miljonit eurot 2008. aastal ja kõigest 11,4 miljonit 2009. aastal. Järsk kärpimine ei osutunud aga ajutiseks meetmeks, vaid kohalike teede alarahastamine kestab siiani. Summa summarum eraldati omavalitsustele 2009–2011 ehk kolme aasta peale kokku kütuseaktsiisist vähem raha kui ainult 2008. aastal. Tänavu plaanib valitsus kokku koguda 417 miljonit eurot kütuseaktsiisi, millest suunab teedele ligi 300 miljonit. Omavalitsustele nähakse sellest ette alla 30 miljoni euro ehk ainult 10% kütuseaktsiisist teehoiule mõeldud rahast.

Kui võrrelda kütuseaktsiisi jaotust teede kogupikkusega, näeme, et kohalikud omavalitsused on kordi alarahastatud. Kohalikud teed moodustavad nimelt 40,7% teede kogupikkusest ning riigimaanteed 28% (ülejäänud on era– ja metsateed). Loomulikult oleneb iga konkreetse teelõigu investeeringuvajadus ka tee laiusest ning liiklustihedusest, aga rahastamise proportsioonid on ilmselgelt paigast ära.

Omavalitsuste ja nende elanike elukvaliteedi parandamiseks toetan kindlalt Eesti linnade liidu ja Eesti maaomavalitsuste liidu ettepanekut tõsta kohalikele teedele eraldatav osa järk–järgult 30%ni kütuseaktsiisist teehoidu paigutatavast rahast, sest see vastab reaalselt teede hoolduseks ja vastupidamiseks vajalikule tasemele. Olen ühtlasi seisukohal, et teehoiu rahastamine peab toimuma stabiilselt ega tohi sõltuda parasjagu võimul oleva valitsuskoalitsiooni poliitilistest otsustest või eelistustest. Seetõttu on igati mõistlik uuesti kehtestada teeseadusega minimaalne protsent (näiteks 15–30%), mis läheb kütuseaktsiisist teehoidu suunatavast rahast igal aastal omavalitsustele.

Tugevad omavalitsused on tugeva ja toimiva riigi alus. Kohalikud teed on nüüd ja edaspidi olulised tegurid regionaalpoliitika kujundamisel ning nende hooldus ja uuendamine peab seetõttu olema jätkusuutlik.


Jüri Ratas,
riigikogu aseesimees, Keskerakond

Kalle Saart jt, kes pooldasid valdade liitumist, võib mõista, kui nad tahavad volikogust tagasi astuda. Nemad ei näinud üksi jätkamises tulevikku ja siis on tõepoolest aus kõrvale astuda. Just nii, nagu tegi ka Maire Koppelmaa.

Need, kes leidsid, et vald saab iseseisvalt jätkata ja peabki seda tegema, ei taha võimu üle võtta ega oma otsuse õigsust tõestada. Põhjendused, mis Peeter Kallas toob, on pisut lapsikud ja jonniajamise moodi. Et kui te mind 1,5 aastat tagasi võimult, st volikogu esimehe kohalt kukutasite, siis vaadake nüüd ise. Kallas ja Co on ju vallale väga tähtsa vaheetapi — ühinemine või mitte — võitjad, aga võitjad nii ei käitu.

Praegu on vist küll käes aeg, mil valla tuleviku pärast muretsevad elanikud võiksid tähele panna, mis vallamajas toimub ja toimuma hakkab. Esialgu kas või nõnda, et tullakse volikogu istungile kuulama, kes mida ütleb ja kes volikogus üldse kohapeal käib. Võib–olla vajab Nõva oma rahvakogu, sest volikogu pink on lühike juba praegu, mis siis veel saab, kui tuleb teisigi lahkujaid.

Arstiabi vajadus peab olema tekkinud teises riigis viibimise ajal ja meditsiiniliselt põhjendatud.

Selle, kas tegemist on vajamineva arstiabiga või mitte, määrab patsienti raviv arst.
Üldjuhul tähendab vajaminev arstiabi isikul teises liikmesriigis viibimise ajal ootamatult tekkinud terviserikke ravimist. See terviserike võib olla näiteks kõrge palavik, kõhuvalu, infarkt, õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastus jne. Loetelu, mis täpselt vajamineva arstiabi alla kuulub, ei ole. Üksikute teenuste osas on kokku lepitud, mida kindlasti tuleb lugeda vajaminevaks arstiabiks. Vajadus nende teenuste järele on inimesel teada juba enne teise liikmesriiki minemist, kuid ilma nende teenusteta ei saakski inimene üldse reisida.

Vajamineva arstiabi alla kuuluvad rasedusega seotud visiidid ja sünnitamine teises riigis perekondlikel põhjustel või erakorraliselt, nt abikaasa elab ja töötab teises riigis. Samuti krooniliste haiguste jaoks vajalikud teenused nagu hemodialüüs, hapnikuravi, astma eriravi, ehhokardiograafia krooniliste autoimmuunhaiguste puhul, kemoteraapia.
Selliste teenuste saamiseks peaks isik enne teise riiki suundumist mõne sealse haiglaga kokku leppima, et nimetatud haiglas oleks võimalik seda teenust patsiendile sobival ajal osutada.


Lisaks on vaja erakindlustust

Eesti Haigekassa poolt väljastatud Euroopa ravikindlustuskaart annab küll õiguse saada koheselt vajaminevat arstiabi, kuid seda arstiabi osutaja riigi seadusandluse järgi. See tähendab, et inimene peab kandma ka omavastutustasu, sest enamikes riikides ei ole arstiabi täiesti tasuta. Mõnes riigis on suured patsiendi omavastutustasud, siin oleks abiks reisikindlustus (poliis katab patsiendi omavastutustasud). Samuti ei kaeta ravikindlustuskaardiga transporti ühest riigist teise (näiteks kui juhtub raske õnnetus ja soovitakse ravi jätkata Eestis, kuid patsiendi transportimiseks on võimalik kasutada ainult lennutransporti) – harilikult katab riigist riiki transpordikulu jällegi reisikindlustus.

Euroopa ravikindlustuskaart ei hõlma teises liikmesriigis osutatud eratervishoiuteenuseid. Seega veenduge, et meditsiinitöötajad ei käsitleks teid kui erapatsienti ning uurige järgi, kas Euroopa ravikindlustuskaart on aktsepteeritav.
Juhul kui teil ei ole Euroopa ravikindlustuskaarti kaasas, on teil õigus tervishoiuteenustele, kuigi maksetingimused ja kulude hüvitamine võivad osutuda palju keerukamaks.


Jäta meelde:

* Euroopa ravikindlustuskaarti on lihtne tellida interneti teel portaalist www.eesti.ee. Kaardi saab tellida oma kodusele aadressile ja see on tasuta.
* Euroopa ravikindlustuskaarti ei tohi kasutada, kui ravikindlustus on lõppenud. Kui ravikindlustus ei kehti ja kaarti siiski kasutatakse, on haigekassal tulenevalt ravikindlustuse seadusest ja võlaõigusseadusest õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist.
* Tulenevalt Euroopa Liidu seadusandlusest väljastab iga riik Euroopa ravikindlustuskaardi oma riigikeeles. Seega on ka info Eestis välja antavatel ravikindlustuskaartidel eesti keeles.
* Euroopa ravikindlustuskaart kehtib 3 aastat ja seda saab kasutada vaid koos isikuttõendava pildiga dokumendiga.
* Kui reisite väljapoole Euroopa Liitu, on soovitatav teha reisikindlustus. Haigekassa ei reguleeri seda valdkonda ning Euroopa ravikindlustuskaart neis riikides ei kehti.

Välisriigist helistades on haigekassa infonumber +372 669 6630. Infot vajamineva ja plaanilise arstiabi kohta ning taotlusvormid leiate haigekassa kodulehelt.


Eesti Haigekassa

Möödas on vaid seitse aastat. Ometi on olud kardinaalselt paranenud. Minge vaadake suviti, kuidas laht kihab väikestest valgetest purjedest. Kümned lapsed saavad kogeda purjetamise pakutavat rõõmu ja karastust. Meie parimad noored on Eesti tipus ja üritavad juba läbimurret rahvusvahelistel tiitlivõistlustel.

Nüüd tuli kui välk selgest taevast uudis, et Priit Rüütel läheb treeneriks suuremasse purjetamiskeskusse Pärnusse. On oht, et koos treeneriga kaob terve purjetamiskool, sest leida head treenerit ja — öelgem otse — fanaatikut, kes nõustuks pisikese palga eest Rüütli tööd jätkama, on peaaegu võimatu.

See on kainestav meeldetuletus, kui habras on terve Eesti noortespordisüsteem, mis püsib üksikute alatasustatud entusiastide peal.

Seetõttu võib oletada, et kui kütusehind väga lakke ei hüppa ja puhas bussisõit ei ole palju kallim kui rongibussi kasutamine, jääb rongibuss Elektriraudtee väikeseks alternatiivseks ettevõtmiseks. Rongibussi hakkavad ehk rohkem kasutama läänlastest juhusõitjad — kes eksootikast, kes nostalgiast. Rohkem kasutavad seda vahest Turba ja teiste Riisiperele lähemate külade elanikud. Päris uue väljundi saavad aga need, kes käivad tööl Keilas või Sauel, sest nende kohtadega head bussiühendust Haapsalul ei ole. Nutikas mõte on panna Nõva buss Keila jaamas peatuma. See avab tööturu neile, kes pole kodukohas Nõval või Noarootsis head töökohta leidnud.

Väheusutav, et rongibussi rohke kasutamine mõjutab majandusministeeriumi otsust Haapsalu raudtee taastamise kohta. Küll aga võib rongibussi vähene kasutamine saada lisaargumendiks, miks raudteed mitte taastada.

Sel nädalal tuli Karilaid välja innovatsioonikeskuse mõttega. Sellise keskuse vajalikkust on raske kahtluse alla panna. Võtmeküsimus on, milline sisu keskusele anda, sest innovatsioonist võib rääkida nädalaid, kui mitte kuid.

Kuigi koolides on majandusõpe ja arvutiklassid, jääb kool kooliks. Kui omavalitsus loob noortele õpilasfirmade tegijaile ja noortevolikogule koha, kus lennukaid mõtteid mõelda ja proovida neid asjatundlikul juhendusel ellu viia, tasub sellest võimalusest kinni haarata.

Seda soovitas ka eduka majandustarkvarafirma Erply tegevjuht Kristjan Hiiemaa. Kui ei proovi, ei saagi teada, kas oli õige tee, julgustas Hiiemaa. Parem hiljem kahetseda, kui et mitte teha ja pärast mõelda, mis kõik oleks võinud olla. Parem teha kui mitte teha.

Neid Hiiemaa firmale ülemaailmset edu toonud põhimõtteid võiks soovitada ka kohalikele poliitikuile, kes hakkavad sügisel võimu juurde pürgima.

Müts maha ka ajakirjanik Andrei Hvostovi ja tema tapva emotsionaalsuse ees, ilma milleta meie riigi hoolimatust kehastavad otsustajad sügaksid endistviisi ehk … kukalt! Pärast neljanda võimu otsustavust on sõnad küllap liigsed. Vaja on tegusid.

Vajadust kiirete tegude järele toonitasid sotsiaaldemokraadid jõulude eel, kui tõime riigikogu suurde saali tähtsa küsimusena omastehoolduse olukorra ja selle mõju nii majandusele kui ka moraalsele keskkonnale.

Tollal koorus välja, et ilma oma lähedastele pühendunud omastehooldajateta ei oleks meil hoolekande korraldamine üldse võimalik. Üheselt joonistus välja ka see, et Eesti riik käib omastehooldajate tasuta tööjõudu kasutades rahaga pillavalt ringi. Kui inimene on sunnitud kodus oma sugulase eest hoolitsema, ei saa ta tööl käia ja temalt jäävad ka maksud laekumata. Meil puuduvad isegi pädevad andmed, kui palju meil hooldatavaid on, kus nad elavad ja millised on nende vajadused.

2005. aastast on täisealise inimese hooldajale toetuse maksmine olnud omavalitsuse kohustus. Raske puudega inimese hooldamise eest on see praegu 15 eurot ja sügava puudega inimese eest 25 eurot kuus.

Kui aga täistööjõus inimene peab näiteks voodihaige lähedase tõttu ka oma leivatööst loobuma, siis millest ta üldse elab? 2012. aastal oli statistikaameti tööjõu–uuringute andmeil Eestis vähemalt 14 900 oma pereliiget hooldavat nn mitteaktiivset elanikku. Mida saab halvatud ema hooldav tütar või näiteks insuldihaiget poega hooldav ema endale osta või lubada? Mis siis veel rääkida sotsiaalsest elust!

Kes aga püüab, hambad ristis, oma palgatöö kõrvalt ka kodust koormat vedada (hinnanguliselt käib tööl 60 protsenti tööealistest hooldajatest), see põleb samuti varem või hiljem läbi. Vaimne ja füüsiline ülekoormus võib viia peresuhete katkemiseni. Kui aga ära on lõigatud mis tahes võimalus korrakski aeg maha võtta ja saada osa ühiskonna– või kultuurielust, siis mis jääb inimesele üldse üle, et end inimesena tunda? Nii ei püsi pikalt konkurentsivõimelisena tööturul, nii ei ole ka jõudu töö kaotamise korral uue ameti järele ringi vaadata.

Juba 18. sajandil inimkonda valgustanud Voltaire hoiatas, et üksikinimest ja temale elada antud elu ei tohi tuua ohvriks näiliselt suurema hüve pärast, olgu selleks kas või riik.

Meie „eduühiskonnas” ei taheta Euroopat „lummavate” Eesti majandusnäitajate taga näha kõige tähtsamat — luust ja lihast inimest. Nii haigevoodisse surutud inimest kui ka tema lähedast, kel on sageli valida vaid koduorjuse ja rahaorjuse vahel.

2009. aastal vastu võetud perekonnaseadus sätestas „põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse”. Hooldekodude kuutasu kõigub 500–1000 euro vahel, mida pensionist kinni ei maksa. Tihtilugu tuleb omastel endil sinna mähkmeid ja ravimeid tuua ning harvad pole ka hooldekodudes toimuvad inimväärikust alandavad seigad.

Riik praegu hooldekodu teenust ei toeta, küll aga toetab ta 85 protsendi ulatuses ja 60 päeva aastas hooldusravi, mis tegelikult on mõeldud haigusest taastumiseks, mitte pidevaks hoolduseks.

Nõnda siis loksutatakse oma eakaid vanemaid või teisi haigeid armsaid ühest hooldekodust teise, et seda toetust maksimaalselt ära kasutada. Pisut rohkem on riigilt tuge loota üksikutel eakatel või muidu abi vajavatel inimestel: nemad võivad küsida vähemalt koduhooldust. Seda teenust napib samuti.

Ometi ei ole saladus, et vähegi endaga toime tuleva inimese parim keskkond — ka hääbumiseks — on omaenese kodu. Näiteks Norras on igal inimesel selleks seadusjärgne õigus. Vajaduse korral saadetakse abivajajale koju õde, kes aitab meditsiinilise poole pealt; hooldaja, kes hoolitseb patsiendi toitmise ja pesemise eest; koduabiline, kes käib näiteks poes ja koristab elamist.

25. aprillil tegi sotsiaaldemokraatide fraktsioon riigikogus valitsusele ettepaneku muuta Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015 nii, et meie hooldusravi korraldus lähtuks abivajajate tegelikest vajadustest. Teisisõnu peab valitsus töötama välja toimiva süsteemi, mis teeb hooldusravi kõigile abivajajatele kättesaadavaks ja vähendab omastehooldajate ränka koormat. Omastehooldajate probleemi pole võimalik lahendada ilma kogu süsteemi korrastamiseta ja ilma, et rahastamisküsimused oleksid saanud vastused.

Meil tuleb endale aru anda, et hooldust ja ravi vajatakse kõige sagedamini üheskoos. Sestap tuleb ühendada riigieelarve, kohalike eelarvete ja ravikindlustuse võimalused ja tagada inimestele jõukohase omaosalusega hooldusravi. See tähendab, et pensionist peaks jaguma hooldekodu koha eest maksmiseks ja pisut jääks taskurahagi. Kindlasti nõuab eelisarendamist ka koduhooldus.

Euroopa Liidu raha eraldamine selleks, et „märgatavalt” vähendada omastehooldajate koormust ja aidata neil tööle naasta, mida sotsiaalminister nüüd suure suuga lubab, on üürike kergendus, sest euroliidust pärit raha saab peagi otsa.

Samuti on väga vähestel võimalik välja üürida või maha müüa kallihinnaline kodu, et tasuda hooldekodu pikaajalise teenuse eest. Kommuunis või sõpruskonnas vananemise idee ei sobi paljudele ja on samuti mitmete agadega. Kõrvale ei tohiks heita ühtki võimalust, mis võiksid tröösti ja kergendust pakkuda.

Vahest oleks hoolduskindlustuse mõte jätkusuutlikum? Või siis jätta tulumaksumäär 2015. aastast ühe protsendi jagu langetamata, millest võidaksid nagunii ainult suurema sissetulekuga töötajad. Ja edasi kanda „vabanevad” 70 miljonit eurot hoopis omavalitsustele, kes saaksid turgutada koduõendust ja toetada erivajadustega inimeste teenuseid.



Heljo Pikhof,
riigikogu liige, sotsiaaldemokraat