Tiit Mansberg näitab rööviku näksitud kartulit, mis tema sõnul tõestab, et kartul on kasvatatud mahedalt. Foto: Arvo Tarmula
Eesti parimaks mahetootjaks nimetatud Tiit Mansberg peab Läänemaal Kivikülas Lauri-Jaani talu.
„Tegelikult püüad mõista protsesse, mis mullas ja taimes toimuvad, ja et umbrohi ei kasvaks üle pea,” selgitas Mansberg mahepõllundust. „Mittelooduslikke, keemiliselt toodetud aineid me ei kasuta. Kasutame aga näiteks baktereid, mis põhku lagundavad. Kombain purustab põhu põllul ja me pritsime bakterid peale.”
Parimaks väetiseks peab Mansberg loomasõnnikut, mida ta saab oma 45pealiselt lihaveisekarjalt. „Talvel hakkan jälle lugema ja uurima materjale looduslike väetiste kohta. Taimekasvu toetavaid preparaate toodetakse aina rohkem ja see on arenev majandusharu. Venemaal ja Ukrainas tehakse suuri edusamme. Preparaadid tugevdavad taime juurestikku, muudavad põuale vastupidavaks. Kõik kokku annab suurema saagi.”
Küünist sai koolituskeskus
Läinud pühapäeval sagis Lauri-Jaani talu sügispäikeselisel õuel paar ehitusmeest, kes eluhoonele uut vooderdust panid. Peremehe kõige noorem pojanaakmann püüdis tähelepanu võita jalgrattaga tiirutades ja lohinal pidurdades. „Elame talviti Tallinna lähedal Viimsis, aga suviti tulevad kõik kolm last maaelu nuusutama,” ütles talunik. „Abikaasa Kristeliga oleme nüüd täiesti pühendunud talule. Tema hoiab raamatupidamist korras ja mina juhin OÜ Lauri-Jaani ja OÜ Laja tegevust.”
Talus elavad ka ema, kes olla eluaeg toimetanud ega oska nüüdki teisiti, ning isa õde. Isa suri kolme aasta eest. Talutöödel abistavad kolm sulast.
„Palju aitab Raido Raba, kes on mahepõllunduse spets. Meil on temaga asjad pooleks, näiteks tehnika,” ütles taluperemees.
Põllumasinate jagamine tekitab vägisi mõtte, et see pole nagu eestlase moodi, sest tavaliselt kiputakse oma küla mehes ikka vingameest nägema.
Naabertalu Lauri-Antsu peremees Jaak Sünt, kes Tiidule onuks, ei ole sugulase suhtes aga kiidusõnadega kitsi: „Tasakaalukas, ettevõtlik, abivalmis ja väga töökas. Isegi liiga töökas, kui ikka tervis vastu peaks. Aga tervislik elulaad algab suuresti mahepõllundusest ja selles asjas on Tiit põhimõtteline.”
Jaak Sündiga rääkisin hiljem telefonitsi, aga Tiit Mansbergiga olime tol päeval jõudnud lambaaia teha. See on küll tühi, 70 utest pole kedagi näha.
„Diiva on nendega metsa läinud,” ütles Mansberg lammaste ja neid valvava koera kohta. Eemal põõnutab päikese käes punane kass. „Äksi nõia käest tõime, nimeks on Kulla-Kalli ja püüab hästi hiiri. Emane,” märkis Mansberg.
Viimasel ajal on lambaid kimbutanud šaakalid, kes tulevad aina lähemale. Viimase ute murdsid nad elamisest kümne meetri kaugusel.
„Lihaveiseid pean endises paekivitehases, ka tehnika on suuresti seal,” näitas Mansberg. „Videovalve on üleval,” lisas ta.
Vargusi juhtub ikkagi. Nelja aasta eest pandi traktor T40. „Naaberküla poisid viisid traktori Rapla kanti metsa, sealt saime kätte. Kütust on varastatud, aga üldiselt on siiski rahulik kant.”
Mansbergi põhirõhk on viljakasvatusel, loomakasvatus on selle kõrval vähemtähtis. Põllumaid on tal 200 hektari piires, koos rohumaadega 300 hektarit talust viie kilomeetri raadiuses. „Jahu tahan oma toorainest jahvatada,” rääkis Mansberg. „Kavandan sellesse oma aega ja ressursse kõige enam, tulevikus loodan sellest kõige rohkem tulu saada. Köögi- ja puuviljakasvatus nõuab liiga palju käsitsitööd ja on aeganõudev, see oleks kõrvalharu.”
Heinategu läks sel aastal üsna valutult, sest Kivikülas pidas kuiva ilma.
„Kiviküla on vana kalurite küla ja mereni on siit pool kilomeetrit. Oma hinges olengi ma võib-olla kalur, mul on paat ja võrgud, aga tänavu pole ma veel merele jõudnud,” muigas auhinnatud talunik.
Võta nüüd kinni – teeb ta nalja või räägib tõsiselt. Põllundusest rääkides toob ta samuti teisi esile, kiites eelkõige isa, aga ka vanemat venda ja naabrimehi.
Lauri-Jaani talu on Mansbergi suguvõsale kuulunud ligi poolteist sajandit. 1933. aastal löödi talu kaheks ja kõrvale tekkis Lauri-Antsu.
„Tegelikult elasime Paliveres, seal lõpetasin algkooli; järgnesid Taebla keskkool, Noarootsi gümnaasium ja tehnikaülikool,” meenutas Mansberg oma kooliaastaid. Isa vanemad elasid Lauri-Jaanil ja 1989. aastal otsustas isa hakata siin mahepõllundust arendama. Tollal oli see ümbruskonna rahvale ootamatu samm. Isa hakkas lehmi pidama ja vilja kasvatama.”
Mansberg meenutab tööaastaid Tallinnas Eesti Telefonis ja EMTs, kus ta tegi põhiliselt paberitööd, aga 2012. aastast pühendus ta ainult talutööle.
„Eks ma enne olnud ka suviti siin, aga traktorirooli isa mind ei lubanud,” rääkis Mansberg. „Tuliseid vaidlusi pidas isa oma vanema poja Margoga, kes on nüüd Jõgevamaal talunik. Minule jäid juurviljad, pidin vagusid rohima.”
Eluhoonesse on plaanis rajada majutuskeskus kuni 15 voodikohaga. „Pidutsejaid me ei oota, küll aga peresid ja huvilisi, kes tahavad tutvuda mahemajandusega. Üldse inimesi, keda huvitab looduskeskkond.”
Õue piirav pikk kõrvalhoone on samuti uue rookatusega nagu elumajagi. „Endine küün ja laut, mille võtsime maani maha, valasin koos isaga uue vundamendi. Vennad Margo ja Heigo olid ka abiks,” rääkis taluperemees.
„Nüüd on siin koolituskeskus – siin toimuvad kokkusaamised teiste põllumeestega ehk õppepäevad PRIA raames. Maheklubi konsulendid valivad õppepäeva.”
Astume hoonesse, kus esmalt torkab silma ruumi keskel asuv ahi ja kamin. „See on kuppelpitsahi, tehtud segasavist ja põhust. Selle küljes on aga Inglise stiilis Rumfordi kamin. Sepise tegin ise,” näitas Mansberg.
Peremees küpsetab selles ahjus leiba ise. Ka ruumis kõrguv lambanahkade hunnik on omatoodang.
Parim väetis on sõnnik
„Hoone ehitasime peamiselt taaskasutatavast materjalist: savikrohv, roomatid, vanapaberist tehtud soojustus, kohupiimavärv. Männipuust laetalad on tumeda õlle või kaljaga, seejärel värvimullaga üle tõmmatud. Kõik lähtub looduslähedasest eluviisist ja mõtlemisest.”
Edasi köögiruumidesse astudes paneb imestama kastides olevate kartulite, sibulate ja porgandite suurus. Kahtlustasin kunstväetise kasutamist, mille peale näitab peremees ruttu rööviku näksitud Laura kartulihiiglast. „Keemiliselt aretatud mugulat ei näksiks keegi,” kinnitas Mansberg.
Köögis toimub ka jahu pakendamine. Edasi lähemegi saja meetri kaugusele ühe suure hoone nurgas asetsevat veskit uudistama.
„Eile tegin viimase laari, nüüd läheb veski remonti,” seletas Mansberg.
Veskis müttamine pidavat olema ühe mehe töö. „Palju müra ja tolmu,” kirjeldas talunik. „Peab ettevaatlik olema, et viljad segamini ei läheks. Eile lasin läbi trumli nelja sorti vilja.”
Nisu oli sel aastal maas 40 hektarit, rukist 17, otra 19. Umbes 30 hektarit tatart on veel suuresti koristamata. Mansberg kiitis speltanisu, mida oli tal 26 hektarit. „See on ürgnisu, millest aretati tänapäeva sordid, eelkõige saianisu. Ürgnisu toiteväärtus on suur, ta sisaldab rikkalikult kiudaineid. Saab saia ja kooki,” rääkis talunik.
Jalutame mööda kuusehekiga piiratud rohumaad. Sinna kavatseb peremees tuleval aastal üles panna 60 päikesepatareid, et ise voolu toota ja ülejääk Imatra Elektrile maha müüa.
Pikad põllukiviaiad on PRIA rahaga rajatud, nende kogupikkus ulatub kahe kilomeetrini. „Onu Hans ehitas, mina olin abiks,” selgitas Mansberg.
Lõpuks ei saa ma küsimata jätta, kui palju peatselt 42aastaseks saav taluperemees kõigest sellest rõõmu tunneb ja kas ka romantikaks aega jääb.
„Romantikat käime mõnikord naisega mere ääres jalutades otsimas, aga rõõmu… miks ma sellega üldse tegelema hakkasin. Isa Aavo ja ema Maie alustasid selle kõigega, ei saa ju ometi pooleli jätta,” ütles Mansberg.
ka keldris hiired puha kartulid ära ökotanud, tundub, et nad on ökotoidu kursustel käinud ja tunnevad asja