4

Ann Mari Anupõld: ravimipommijad

Viimastel nädalatel on mind tabanud klientide vastuvõtule ilma loomata tulnute laine. Need loomaomanikud on endale interneti või teiste tarkade kaaskannatajate abiga selgeks teinud, mis loomal viga. Õigemini peaks ütlema, et mis nende loomal võiks viga olla. Järgmine tase on aga need inimesed, kes lausa nimepidi teavad, mis ravimit nad soovivad. Vähem professionaalsed piirduvad värvikate kirjeldustega. „Need roosad tabletid”, „see pikliku kujuga tuub” või „need kõrvatilgad, kus on kassi ja koera pilt peal” on siis lööklaused, mida loomaarst kuulda saab. Kui sellise päringuga ilmub vastuvõtule kolme päeva jooksul juba kümnes loomaomanik, tekib vägisi soov kogu professionaalsuse loor maha visata, käed puusale suruda, jalgu trampida ja kõva häälega „Ei-ei-ei!” karjuda. Te võite selle endale kohe loo alguseks meelde jätta. Minult niiviisi ravimeid pommida ei õnnestu.

Ma tean, et on loomaarste, kellelt on võimalik ilma loomata ning vaid kirjelduse järgi igasugu põnevaid ravimeid kätte saada. Selliste „töövõtetega” ei ole mitte ainult loomaarst seadusega pahuksis, vaid ka teie ise olete siis väikest viisi kuriteo kaasosanik. Peale selle on tõsielu näidanud, et üheksal puhul kümnest ei ole sellisest ravist kasu või on siis ainult väga lühikeseks ajaks. Teil õnnestuks küll vähem raha kulutada, kui oleks kohe loomaga koos arsti juurde läinud, kuid selle raha peate siis nii või naa veel ära tasuma. Võib ka olla, et selle aja peale on teie looma seisukord hoopis hullemaks läinud, ta on saanud mõnda aega kannatada ja ravi haiguse hilisemas staadiumis on võib-olla juba tunduvalt kallim. Paar näidet.

Te kirjeldate loomaarstile oma kassi pearaputamist. Ta annab teile kaasa kõrvalestavastaseid tilku. Tegelikult on te kiisul hoopis kerge väliskõrvapõletik. Lihtsasti äratuntav, oleks teie loomaarstil vaid olnud võimalus kiisut korrakski näha. Nädala pärast on kassil aga juba äge ja ülimalt valulik keskkõrvapõletik. Kui te temaga lõpuks arsti juurde jõuate, on tema läbivaatus väga keeruline, sest tal on lihtsalt juba nii paha olla. Kõrvatilkadele lisaks vajab ta nüüd antibiootikumi kuuri ja mitu korda kõrvaloputust.

Näide number kaks, sedapuhku vajab abi koer, kelle omanik tuleb vastuvõtule loomata. Koeral on kõhu all väikene sügelev laik. Ravimeid sahkerdav kolleeg annab teile kirjelduse põhjal kaasa antibiootikumi kuuri, eeldades, et tegemist on niiskusest tingitud nahapõletikuga. Kümnepäevase kuuri järel on väikesest laigust saanud aga poolpaljas koer, kelle tegelik probleem oli hoopis kärntõve lest. Lestale antibiootikum ei mõjunud ning tarbetule ravile kulunud ajaga jõudis ta üksjagu pahandustki teha.

Üks viimane pildike veel. Te helistate oma haige lamba pärast. Tal on kõht lahti ning ta on uimane. Kraadida te teda ei suuda ning süstida ammugi mitte. Taas olete leidnud mõne loomaarsti kontakti, kes on teile lahkelt nõus vajalikke mürke jagama. Te saate ussirohtu, suukaudset. Õnnelikult sõidate koju, söödate lambale ussirohu sisse ja voilà, järgmiseks hommikuks ongi loom surnud. Korrakski pilku peale visates oleks loomaarst pidanud aru saama, et loom on nii kehvas seisundis, et enne ussirohu manustamist on vaja organismi lisaraviga toetada.

Kallid loomaomanikud, praegused ja tulevased patsiendid. Ainus hetk, kus on õigustatud küsida retseptiravimit ilma looma ette näitamiseta, on siis, kui teie loomal on mõni krooniline, adekvaatselt diagnoositud (!) haigus, mis vajabki pidevat ravi. Isegi sellised loomad tuleb loomaarstile kord poole aasta või aasta jooksul ette näidata, olenevalt sellest, kuidas on ravi määratud. Ka krooniliselt haigete loomade seisund võib muutuda, ilma et see omanikule otseselt silma torkaks. Pikaajalisel ravimite manustamisel on aga see kurb omadus, et need hakkavad organismi ka üldiselt mõjutama.

Kujutan ette, et minu peas toimuv mõttekeeris selliste patsiendiomanikega seoses on umbes sarnane nagu see, kui ma helistaksin oma automehaanikule. Mõttega infot pommida, et mis autol viga on, ja siis ehk saaks küla soss-sepale selle info edasi anda, ja ta teeks töö ära. Õige koht, kus raha säästa. „Kui ma gaasi annan, siis on selline imelik heli, umbes nagu kkrrrrkkkrrrr, ja vahepeal kaob ära, ja mingi kiiruse pealt tuleb veel valjemini tagasi. Ikka täitsa selline krrrkrrrkrr.” See oleks iga mehaaniku unistus, eks ole?

Ebaõnnestumisi juhtub meil kõigil, ka suurima põhjalikkuse, korrektse diagnoosimise ja ravi korral. Aga kurb on teha meelega vigu, mida oleks küllaltki kerge vältida.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Sass1.
Sass1.

Aitäh, Lääne Elu, mulle aitab.

Sass1.
Sass1.

“Minult niiviisi ravimeid pommida ei õnnestu “.
Aga minult kooli ajal mõned korrad kopikaid
pommida õnnestus.

cff
cff

hõkkk

juss
juss

No enamus loomaomanikke ongi netitargad! Alates juba sellest, kui tavalise poolkrantsi eest makstakse mitu tuhat eurot!

wpDiscuz