0

Aidi Vallik: koolilapse teine tööpäev

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Aidi VallikKooliaasta algus kipub mõtted ikka ja jälle hariduse teemadele viima ning isegi mitte ainult koolilaste vanematel ja õpetajatel, vaid vist peaaegu kõigil, kes on kuidagi kooliga seotud.

Kooliga oleme olnud või oleme seotud ju kõik. Seepärast ei jäta arutelud hariduse või hariduskorralduse üle külmaks eriti kedagi, kõik me oskame nendega kuidagi haakuda, kuidagi suhestuda.

Nii on kindlasti igal kunagisel koolijütsil ja praegusel lapsevanemal oma arvamus lapse kodutööde sisu ja mahu kohta. Olen aastatega harjunud nägema, et mida rohkem perekond haridust väärtustab ja mida tähtsama eesmärgina näeb, seda tolerantsem ollakse ka lapse kodutööde hulga ja õhtuste töötundide suhtes. Mitte aga ainult Eestis, vaid see suhtumine tundub olevat lausa rahvusvaheline. Sedamoodi osutub ju paljudele-paljudele täiesti vastuvõetavaks ja normikohasekski n-ö õppimiskallakuga koolide ja rahvusvahelise õppesuuna ülisuur kodutöömaht. Aasia maade koolilaste õpiinnukus ja tööharjumus on lausa legendaarsed.

Nii et kui on maailmas nõnda palju lapsevanemaid, kes väga suure õppemahu heaks kiidavad ja seda vajalikuks peavad, siis turureeglit, et nõudlus tekitab pakkumise, ei saa kuidagi halvaks tunnistada. Aga sellest hoolimata, kui ma mõtlen siin mitte millekski kohustatuna ega millegi või kellegi eest konkreetset vastutust tundmata oma laua taga nende asjade üle, on mul ikkagi kuidagi kahju neist lastest ja noortest, kes vanemas astmes pärast oma seitsme-kaheksatunnist koolipäeva alustavad kodus hiljem veel mitme ja mitme tunnist koduülesannete maratoni, samal ajal kui samuti kaheksatunnise tööpäeva järel koju laekunud lapsevanemad üldiselt saavad valida, kas tellivad pitsa koju või hakkavad ise süüa tegema, ja kas täna on tarvis tuba koristada või võib selle homseks jätta. Igatahes ei ole valdav enamik lapsevanemaid ega üldse täiskasvanuid ju sunnitud oma õhtutunde palgatöö lisaülesannete peale kulutama (kui me ei arvesta ettevõtjaid, õpetajaid ja põllumehi künni-, külvi- ning koristusajal).

Lugesin just äsja ajakirjandusest ka ühe võrdlemisi staažika õpetaja ning mitme lapse ema üleskutset teistele õpetajatele, et hoiduda lastele koduülesannete andmisest. Mõte koduülesandeid üldse mitte anda on tegelikult ilus ja laste vastu aus ning meeldib mulle ka, aga kaldun kurvalt arvama, et meie tänapäevases maailmas on see vähemalt põhikoolist alates teostamatu.

Koduülesannete põhjendus iseenesest peaks olema tunnis omandatud teadmiste ja oskuste kinnistamine. Kinnistamine on iga uue oskuse või teadmise omandamise hädavajalik etapp. Kõik siin ilmas vajab kordamist, kasutamist ja harjutamist, et aju lahterdaks selle lühimälu asemel püsimällu. Tõsi, kinnistamisega saaks tegelda ka koolis ja tegeldaksegi. Kõigile meile on tuttav tunni ülesehitus, kus alguseks kontrollitakse koduülesandeid (ehk kinnistatakse teist või kolmandat korda eelmises tunnis võetud teemat sellest olenevalt, kui palju jäi selleks aega eelmise tunni lõpus pärast uue osa edasivõtmist). Kodutööde kontrollimise järel võetakse edasi uus osa ning nüüd oleneb jumala ja õpetaja armust ja oskustest, kui palju tunni lõpus selle uue osa harjutamiseks aega jääb.

Kahjuks ei jäägi selleks alati enam aega ning kahjuks tuleb lastel isegi uus osa kodus iseseisvalt lõpuni võtta, sest tunnis ei jõutud. Sellised asjad on saatanast, aga need tulenevad peamiselt kahest asjast: õpetaja oskustest ja võimekusest ning elusa organismi (klassikollektiivi) funktsioneerimise hälvetest mitmel mõeldaval ja mõeldamatul puhul. Klass koosneb elus lastest, kes reageerivad nendega toimunud sündmustele (vahetunnis riielnud koristajatädi, eelmise tunni õpetaja toime pandud „ennekuulmatu ülekohus”, laste omavahelised tülid, koolikiusamise episoodid jms). Iga õpetaja teab, kui raske on klassis valitseva närvilisuse, rahutuse ja ärevuse korral oma tunnikavast kinni pidada ja lapsed midagi omandama või kinnistama saada.

Niisiis antakse see koduülesandeks, mida tunnis ei jõuta. Koos algselt koduülesandeks planeeritud töövihikuülesandega. Jah, see ei ole õige ega hea. Hoopis parem oleks järgmises tunnis, näiteks ülehomme, selle teemaga edasi tegelda. Harjutada klassis, kõik koos, nii et kõik saaksid jooksvalt oma küsimustele vastused, saavutaksid vähemalt elementaarse vilumuse iseseisvalt jätkamiseks. Veel parem, kui oleks aega harjutada ja kinnistada üheskoos ning õpetaja abiga tunnis või tundides seni, kuni kõik hakkavad oskama. Aga siin tulevad mängu haridusseadus ja seltsimees õppekava, kus on kirja pandud ainete nädala- ja aastatundide arv, samuti kõik teemad, mis tuleb selle tundide arvuga läbi võtta, ning oskused ja tulemused, mida peaksid lapsed nende aastatundidega (nt 35 või 70 või 105 tundi) saavutama. Lugege õppekavu. Neis on kirjas väga palju asju. See aga, kui kevadeks õppekava läbimata jääb, annab lastele ja õpetajale (kui lapsevanemale) üldisemas mõttes ebameeldivamaid tagajärgi kui liiga suur koduülesannete maht.

Nii et koduülesanded saaks olematuks muuta ainult kahel viisil. Esiteks, kui ühe aine tundide arv oleks nii suur, et iga kord ei peaks tingimata uue teemaga edasi minema, vaid saaks vahepeal terve tunni (või kaks) pühendada harjutamisele ning kinnistamisele. Teiseks, kui õppekavas ette nähtud ainemahte vähendada poole jagu, nii et tekiks võimalus sama teha. Aga isegi see ei kõrvaldaks mõningase iseseisva töö vajadust, nt kohustusliku kirjanduse lugemist ja uurimistööde tegemist.

Kuuldavasti olevat Soome asunudki õppekavade kärpimise teele. Ootan suure uudishimuga selle tulemusi. Ma ei arva tingimata, et kui lapsed õpivad koolis kvantiteedi mõttes vähem, siis jäävad nad rumalamaks. See, mida lapsed nt põhikooli lõpuks peavad teadma ja oskama, on siiski suures osas ühiskondliku kokkuleppe teema. Kui mõtleme, millise tempoga areneb me päevil teadus ja millises lademes tulvab peale uusi teadmisi, siis millisesse õppekavasse need ometi lõpuks kõik mahuksid?

Aidi Vallik

kolumnist

 

 

JAGA

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz