Lidya Tee: teatrisuvi pakkus võrratuid elamusi

"Me olime kodutütred" Saueaugul. Foto Arvo Tarmula

Üle kogu maa oli taas palju suveteatrite etendusi, mida sügise hakul meenutada.

Ilmaski ei väsi ma sooja südamega mõtlemast Margus Kasterpalule. Olen väga tänulik,et ta rajas oma isakoju Saueaugule just teatritalu,mis on praegu kahtlemata Eestimaa suveteatrite pärl. Saueaugu torkab silma oma isikupärasuse ning sügava mõttega ja kaasamõtlema paneva teemaga lavastuste poolest, lavastajatöö on suurepärane ja osatäitjad tugevad.

Mööduval suvel etendus seal vabaõhulavastus „Me olime kodutütred”.Vihmasele õhtule vaatamata oli näitlejate mäng haarav.Siiski tõdesin,et mulle isiklikult ei meeldi väga,kui tegevus toimub vaataja vahetus läheduses,otse nina all.Meenutan siinkohal paari aasta tagust lavastust „Mere märgid”.Saal oli lavastatud paadiks,vaatajad istumas ridamisi paadi külgedel,tegevus toimus paadi põhjas.See kujundus häiris ja ahistas mingil moel ja teatrielamus jäi nagu poolikuks.Kuna järgmisel aastal oli sama lavastus taas kavas,otsustasin seda veelkord vaadata ja õigesti tegin. Kujundus oli traditsiooniline: rahvas saalis,näitlejad laval. August Gailiti tekst tõusis kogu oma suuruses esile,lavastus oli aastaga uskumatult palju küpsenud ja väga nauditav.

Korraks põige oma maakonnast välja. Tõstamaa mõisa tallihoovis etendus Gerda Kordemetsa „Tõeajastu lõpp” oli nagu seal mängimiseks loodud. Veiko Täär oli peaosas.Kõik sulas tervikuks–kaugete aegade absurdne segunemine tänase päevaga iidsete hoonete raamis, taustaks vägevad põlispuud ning hämarduv õhtu. Võrratu teatrielamus!

Viimasena oli võimalus vaadata Ohtla külas Kuuse talu õuel Matsalu näitemänguseltsingu esituses kaht lühikomöödiat „Kõik olgu tipp-topp” ning „Pühapäev”.Tegu oli lihtsate jantidega meie igapäevaelust.Kohaletulnud vaatasid,näod naerul.Vahel on vaja ka midagi lihtsat ja vahetut meist endist.Harrastusnäitlejad mängisid oma osad suure lustiga välja ning publik sai rõõmsa tuju.

Lidya Tee

teatrihuviline