Avakülg » Arvamus, Kultuur, Pealugu, Uudised » Erkki Bahovski: käed eemale Sirbist!

Erkki Bahovski: käed eemale Sirbist! (12)

erkki bahovski

Erkki Bahovski

Diplomaatia peatoimetaja

Ilmselt olen ajakirjanikuna rohkem meeleavaldusi kajastanud, kui ise neil kodanikuna osalenud.

Üks viimaseid selliseid oli Tallinnas Vabaduse platsil peetud meeleavaldus 2015. aasta jaanuaris Prantsuse satiiriajakirja Charlie Hebdo toetuseks. Teatavasti olid islamiäärmuslased tapnud kaheksa sama ajakirja töötajat (lisaks neile veel neli inimest) terroriaktis mõni päev varem. Charlie Hebdo oli avaldanud prohvet Muhamedi karikatuurid, mis terroriste ärritaski.

Nüüd, 2017. aastal avaldab Sirp Mikk Pärnitsa loo, kus väidetakse, et Eesti on apartheidiriik ja laulupidu peetakse üksnes venelastele vastandumiseks, ning paljud on tagajalgadel, nõudes Sirbi kinnipanemist jne. Hea veel, et keegi Kalašnikovi automaadiga ringi ei jookse. Muidugi oli Pärnitsa artikkel vigu ja kentsakaid mõttearendusi täis, aga see pole siinkohal tähtis. Oluline on Sirbi õigus avaldada neid artikleid, mida ta soovib.

Pärnitsa ja Sirbi kritiseerijad langevad kokku inimestega, kes kritiseerivad moslemeid Euroopas. Kuid siinkohal kattub nende loogika islamiäärmuslaste omaga – kui miskit ei meeldi, kas siis padrun rauda või väljaanne kinni? Samal ajal nõutakse islamiäärmuslastelt Euroopa väärtuste järgimist. Nende hulka kuulub ka sõnavabadus.

Sotsiaalmeedias sain ma juba Sirbi kaitsmise eest sõimata. Meenutati õpetaja Priit Dievest, kes vallandati „sobimatu” artikli avaldamise eest ajakirjanduses. Praegu näitavad uudised, et pooled on kohtuvaidluses jõudnud kompromissile. Ei tundu see Dievesi vallandamine ka õigena ja kui keegi arvab, et mingi artikkel kahjustab tööandja huve, siis tuleb sõlmida leping, millega töövõtja kohustab mitte avaldama midagi sellist, mis tööandja huve riivab. Kui seda lepingut ei ole, siis pole mõtet ka hiljem rusikatega vehkida.

Kordan ennast, aga sõnavabadus on universaalne. Kehtib nii vasak- kui ka parempoolsete puhul. Sirbi kritiseerijad võiksid siiski endalt küsida, kas eesti kultuuri ohustab rohkem üks artikkel Sirbis või sõnavabaduse puudumine. Kuidagi nõrguke tundub see eesti kultuur, mis on samas elanud üle mitusada aastat teoorjust, venestamise, saksastamise ja Nõukogude okupatsiooni. Aga kooseluseadus, sadakond pagulast ja lõppeks Pärnitsa lugu teevad sellele kultuurile äkki lõpu? Vahest siiski ei tee ja vahest on eesti kultuur tugevam, kui arvata oskame.

Sõnavabaduse kontseptsioonile lisab pingeid sotsiaalmeedia. Kui nn peavoolumeedias oli vahemeheks toimetaja – ja õigusega on osundatud, et Sirbi ja Pärnitsa puhul tekib küsimus, kas ja kus oli üldse toimetaja –, siis sotsiaalmeedias seda vahemeest enam ei ole. Kõik saavad arvamust avaldada, kuid ometi kaebleme ja mõtiskleme me sõnavabaduse väidetava piiramise üle. Seega ei ole sotsiaalmeedia teinud mingit põhimõtteliselt läbimurret, vaid võitlus sõnavabaduse eest ja selle vastu jätkub. Üksnes vorm on vahetunud, kuid igavikulised küsimused võimust, rahast ja vabast sõnast jäävad.

Eesti on selle aasta Freedom House’i pressivabaduse indeksis 16. See on tegelikult kogu maailma arvestuses ikkagi väga hea koht. Muidugi, kui eeldada, et sõnavabadusel kui liberaalsel väärtusel pole kohta tugevnevas autoritaarses, traditsionaalses maailmas, siis pole sel kohal ka mingit tähtsust. Ja teiselt poolt vilistavad sõnavabadusele islamiäärmuslased. Ent sõnavabaduse ja liberaalsete väärtuste hääbumisega tuleks üle vaadata ka senine Euroopa ajalugu – Martin Luther, Galileo Galilei, Giordano Bruno või minu poolest kasvõi markii de Sade olid sel juhul isikud, kes keerasid Euroopa arengu väärale arengusuunale ja nüüd tuleks kontinent tagasi juhtida õnnistatud dogmade juurde. Kujutelm kuldajast, kus kõik oli õige ja hea, on olemas ka Eesti ajaloo mõtestamisel – olgu selleks siis muinasaeg, sõjaeelne vabariik või mõnele ka ENSV.

Laulupeo defineerimine jäägu spetsialistidele. On siiski selge, et laulupidu toimub 21. sajandil veidi teistsuguses kontekstis kui 19. ja 20. sajandil. Aga millises? Selle üle võiks olla tõesti asjalik arutelu, mitte totakate loosungite ja süüdistuste loopimine ühelt poolelt teisele. Must-valge maailmapilt ei aita just kaasa meie riigi, rahva ja kultuuri edasikestmisele. 2019. aastal tuleb esimese üldlaulupeo 150. aastapäev. Tähistagem seda päeva väärikalt, aga ärgem eeldagem, et on 1869. aasta.

Erkki Bahovski on ajakirja Diplomaatia peatoimetaja. Diplomaatia ilmub kord kuus Sirbi vahel.

12 “Erkki Bahovski: käed eemale Sirbist!”

  1. millise riigi “demokraatia” teenistuses artikli autor figureerib? Eestis on piiramatu sõnavabadus Eesti riigi mustamiseks. Ja autori arvates on see õige…

  2. Jälle üks Brüsseli ära ostetud kolun trühib büünele .

  3. Hardi Rehkalt

    Tahaks loo autorile meelde tuletada, et mitte ainult konkreetne artikkel Sirbis, vaid ka Pärnitsa enda isik tekitas küsimuse – kas iga persoon ja mõttevälgatus peab ikka maksumaksja raha eest avaldatud saama?
    Siin meeldetuletuseks väike stiilinäide Pärnitsa mõttemaailmast. Isiklikult ei kipu tema õiguste eest džotile viskuma:
    http://nihilist.fm/ma-tahaks-teha/

  4. sirbid ja müürilehed

    oleks pidanud juba ammu likvideerima

  5. kas Lääne Elu avaldab ka selle artikli?
    Lauri Vahtre: kelle päralt on tulevik?
    Või on sõnavabadus Sirbi moodi…

  6. Primitiivne natsionalism väikerahva puhul toob kahju talle endale, suurrahva puhul teistle rahvastele.

  7. Uskmatu+Toomas

    “Eesti on selle aasta Freedom House’i pressivabaduse indeksis 16″. See on muidugi hea koht aga arvestades meie meedia koondumist väga kitsa ringi inimeste kätte toimib varjatud tsensuur st.ajakirjanik tahab artikleid kirjutada ainult teatud suundumusega ! Uudised esitatakse poolikult aga omapoolsete lisadega,paljud uudised vaikitakse hoopis maha ect.Ainult venemaa sõimamises ja viha õhutamises on kõik meedia väljaanded üksmeelel.

  8. Asi pole sõnavabaduses, Pärnitsa artikkel oli: 1) küündimatu, kus pudru ja kapsad segamini 2) tahtlikult solvav nende suhtes, kellele laulupidu ja rahvuslus lähevad korda. Bahovskile ja Olga Ivanovale ei lähe. Kui see oleks avaldatud delfi peldikuseinal, mitte meie maksumaksja raha eest ilmuvas kultuurilehes, poleks keegi peale Kenderi ja Bahovski seda isegi märganud.

Kommenteeri

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.