6

Aidi Vallik: unistused ja rõõm. Pildikesi maaelust

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Aidi Vallik Foto: Arvo Tarmula

Aidi Vallik

kolumnist

„Sõidate selle pärnaallee lõpuni ja siis on kõrge tõus, nii kõrge, et selle taha ei näegi, ja siis kohe raiesmiku vahelt keerate paremale metsa,” ütleb mulle telefonis meie juuksur.

Ta käib küll muidu ise taludes inimestel juukseid lõikamas-värvimas, aga vahel, kui ei saa kodust mingil põhjusel välja tulla, kutsub kunded ka enda poole „salongi”. Umbes meievanune naine, kolm last, üks neist täiskasvanu ja iseseisva elu peal, kaks algkooliealist marakratti. Kolisid mehega siia kanti Tallinnast ja seitse aastat enne meid. Tutvusime temaga algkooli jõululaadal, kus ta vokiga väljas oli ja lastele ketramist näitas. Pärast seda oleme oma juuksed tema kääride hooleks usaldanud. Nagu suur osa siitkandi rahvast, kes linnasalongidest suuremat ei pea.

Vaatame umbusklikult raiesmiku vahelt metsa keeravat sissesõiduteed, mis ei näe üldse sedamoodi välja, nagu võiks mõne majapidamise juurde viia, vaid on hoopis nagu mingi metsaveotee, kuhu roobaste vahele võid vabalt auto kõhtupidi kinni sõita, kui ette ei vaata. Aga postkast tee otsas kannab õiget talunime.

„Meil on maastikuauto,” ütleb Ott veendunult, aga mitte veenvalt, ning me keerame. Roopad on. Aga neid on killustikuga täidetud. Raiesmikult kitsa metsatee rohelisse hämarasse tunnelisse jõudes muutub tee märjemaks, aga ka killustikku on rohkem pandud. Mets on tihe, suhteliselt vana, umbes saja-aastane. Nii tihe, et ei paista hooneid ega katuseid, oma pool kilomeetrit, enne kui ühtäkki oleme keeranud taluõele. Savist kõrvalhooned nagu meilgi, vana palkelumaja, väike kööbakas laut. Savisõtkumisplats, segumasin. Kaks tiiki. Müstiline metsahämarus. Kanad jooksevad kaagatades eemale, auto juurde sööstab rõõmus saksa lambakoer, saba lipuna lehvimas. Juba lippab ka perenaine paljajalu majatrepist alla meile vastu, rõõmus ja ehe.

Rullbiskviidi põhi lendab plaadiga puupliidi ahju, saame kohvikruusid kätte, ja enne kui käärideni jõuame, imetleme taas õueelamist, traadist ja toigastest isepusitud aedikus mökitavaid kitsi, kaugemale lepikusse kablutavat lambakarja, tiigis solberdavat pardiperet ja tähtsust täis hanesid poegadega. Ning koera, kes perenaise käskluse peale tormab kanu õitest raskete pojengide vahelt iluaiast minema ajama ning käsu peale tagaajamise peatab, kana taguots teravaist hammastest veel ehk vaid detsimeetri kaugusel.

Rullbiskviit tuleb ahjust ja läheb rulli, ning õues aiatoolil istudes saavad ka juuksed lõigatud. Poisiklutid toovad meile näha kogu oma mängurelvade arsenali puust mõõkadest kuni värvilisest plastmassist „automaatideni”.

See kõik on ikka veel natuke uskumatu, ja väga, väga lahe. Kuulan ja võtan õppust, kuidas tiigipõhja saviga savikrohvi teha (see on meile oluline teadmine, sest ka meil vajavad mõned abihooned kohendamist), ja kuidas kaheksa päikesepatareid aasta läbi siiski majapidamist ära ei toida, aga samal ajal mõtlen aukartuse ja väikese uskumatusega, kuidas oma unistuste elluviimiseks tehaksegi selline julgustükk. Kolitaksegi pealinnast Eesti teise otsa paksu metsa, elektrita krundile, poolamortiseerunud vanasse majja, kus ootavad ees ainult  töö, töö, töö … ja unistused. Ja rõõm.

Sest veel umbes nädalakese tagasi sattusin nägema kohta, kuhu on oma perega elama asunud üks mu kunagine õpilane, ning see täitis mu samasuguse aukartusega. Nii palju ränka tööd on neil ette võetud… kuid ka unistusi ja rõõmu nende realiseerimisest. Mõistan seda nii hästi. Nendega võrreldes oleme Otiga veel lausa nahahoidjad, sest me ei pidanud kolides oma maja kõigepealt karbiks lahti lammutama, vett kaevust majja hakkama vedama või talvel lõdisedes välikemmergus kükitama, meid ootas siin siiski ilus, nüüdisajastatud ja üldjoontes korras majapidamine. See tähendab, et meie ei pidanud hakkama vaat et nullist kõike üles ehitama, me saime lihtsalt hakata olemasoleva baasil vaikselt edasi liikuma.

Nii et ma ei tea, kas meil oleks olnud niisugust maailma loomise julgust, nagu oli inimestel neis kahes kohas, millest just rääkisin. Aga neil oli, ja see on nii imetlusväärne. Ja see rõõm, milles nad elavad, on nii imetlusväärne.

Olen ju ennegi mõelnud, et nähtavasti ei tee inimest õnnelikuks mitte see, mis tal on, ega ka teine inimene, mees, naine või lapsed või kallim, vaid õnnelikuks teeb inimese pigem see, mis ta ise teeb. Kui vaba ta oma tegemistes on. Mil määral ta oma unistuse realiseerida julgeb ja suudab. See tundub põhiline.

Sellest protsessist saan ma nii hästi aru, kui kõigepealt on ainult aimdus, mis tasapisi kasvab visiooniks ning kõikevaldavaks unistuseks, kuni sa hakkad seda otsast looma – piiratud vahendite ja põhiliselt oma kahe käe ning isikliku arunatukesega, kas või kaigaste ja kividega, kui muud ei ole; aga iga tegemine paneb paika järjekordse pusletüki suurest pildist, ning iga astutud samm teeb su õnnelikuks, sest oled taas lähemal oma unistuse täitumiseni.

Ma ise mõtlen praegu nii, et võib-olla sellepärast olengi sattunud just selliste, sel moel mõtlevate, toimetavate ja sellest nii suurt rõõmu tundvate inimeste otsa.

Aga kui ühel päeval on pusle koos, unistus täitunud, visioon saanud lõpuni reaalsuseks, mis siis? Kas õnn siis jääb või kaob? Seda ma ei tea. Aga ma lohutan end sellega, et unistused ei lõpe ju maailmast kunagi.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
nii hea lugu
nii hea lugu

Aidi kirjutab nii ehedalt ja südamesse 🙂 Aitäh Aidi!

Justament
Justament

Peaasi, et ikka kommenteerida jaksasid. See on kõige olulisem.

andmisrõõm
andmisrõõm

Eks inimene saab ikka jagada ainult seda, mis temal on endast anda-üks jagab haletsust, teine tunnustust.

Sass1.
Sass1.

andmisrõõmust ei ole ma midagi kuulnud, aga tean et
2-sel kohal on töörõõm ja 1-sel kohal on kahjurõõm !

Sass1.
Sass1.

Aga ei olnud mitte ühtegi kommentaari, mul hakkas prouast,
kes selle jutukese kirjutas, hale. Ja vaata, Justament,
nüüd on juba 3 kommentaari !

Sass1.
Sass1.

No mind maaelu tõesti ei huvita, muidu oleksin
ehk isegi selle jutukese läbi lugenud.

wpDiscuz