Avakülg » Pealugu, Uudised » Lääne Elu 28: pildikesi Ehte tänavast

Lääne Elu 28: pildikesi Ehte tänavast

Laane_Elu_Aivari_lugu_Foto_ArvoTarmula

Lääne Elu keeletoimetaja Heli Tammik (paremalt), ajakirjanik Lehte Ilves, toonane peatoimetaja Andres Ammas, ajakirjanik Kaire Reiljan ja toonane kujundaja Egon Erkmann. Arhiiv

Kui Aivar Õepa esimest korda Ehte tänava toimetusemajja jõudis, oli pool järgmise päeva ajalehest juba trükki läinud.

Toona tehti lehte ühes Haapsalu peatänava otsas ja trükiti teises. Leheküljed prinditi toimetuses välja, fotod ja tekstid eraldi, kvaliteedi pärast, ning kleebiti PVA-liimiga kokku. Valmis leheküljed keerati rulli ning viidi autoga, jalgrattaga või ka jala linnavalitsuse kõrval asuvasse trükikotta. Pool ajalehest, sisemine poogen, läks trükki eelmise päeva lõunast, teine pool õhtul. Hiljaks ei tohtinud jääda, siis oli pahandus suur.

„Tulge uut poissi vaatama,” hüüdis peatoimetaja Urmas Lauri ja tüüris mu koridori lõpus asuvasse söögituppa, kus käidi ka kohvi joomas ja suitsu tegemas. Rüsinal tulid kõigepealt naistoimetajad Lehte Ilves, Anneli Ammas ja Kaire Reiljan. Hiljem selgus, et rüsinal, äkiliste sööstudega toast tuppa liikumine oligi nende puhul tavaline; mehed liikusid flegmaatilisemalt.

Aga „uuel poisil” oli tunne kui Talvepaleed kaitsma jäetud junkrul, kes näeb teisest väljaku otsast jooksma hakkamas hurraa karjuvaid madruseid. Küsimused tulid kui kuulipildujast. „Miks sa Tallinnast ära tulid?”, „Mis sa just siia tulid?”, „Mida sa oskad?”. Hiljem nägin, kuidas samasuguste valangutega tulistati intervjueeritavaid. Iga küsimuselasu ja kohmerdava vastuse järel markeeris optimistlik „ooo!” või skeptilisem „ahah” uue padruni rauda lükkamist ning siis tuli järgmine pauk. Nägudest oli näha, et nad ei usu mitte ühte sõna.

***

Fotograaf Arvo Tarmula oli toimetuse raudvara ja iseliikuv teatmeteos „Läänemaa algajaile”. Kaugemalt tulnud ajakirjanikule ääretult kasulik. Ilma temata oleks igal üritusel tulnud tükk aega kulutada uurimisele, kes on kes, ning nimede, nägude ja ametite kokkuviimisele. Arvo käest sai selle kohe teada.

Vähe sellest, enamasti ei hoidnud Arvo küünalt vaka all ja näitas ajakirjanikule kohe töö kätte: „Vaata, need seal on tähtsad mehed, nendega räägi kindlasti!” Rohkem kohanenuna üritas ajakirjanik ka ise valida, kellega rääkida. Siis oli Arvo tagasiteel toimetusse tõsine: „Sa tähtsate inimestega peaaegu ei rääkinudki. Millest sa küll lehes kirjutad?”

***

Pullapääl elas Lavruša, ekstrasenss ja ravitseja, kes reklaamis peaaegu igas lehenumbris needuse mahavõtmist, tuleviku äranägemist, kurjade vaimude väljaajamist ja mida iganes veel. Ühel päeval avastas Lehte Lavruša reklaami – hea näide sellest, et omaenda ajalehe kuulutustekülg võib ajakirjanikule olla hea artikliideede allikas –, kutsus mehe toimetusse ja tegi temaga intervjuu.

Intervjuu lõpuks pakkus Lavruša, et vabastab Lehte suitsetamisest. Lehte nõustuski halba aimamata ja Lavruša asus ta peale siis karjuma. Täiest kõrist, nii et maja kajas. Käsud mitte suitsetada vaheldusid needustega, mis siis saab, kui käske eiratakse. Nõrganärvilised toanaabrid pagesid üsna seansi alguses minema. Suitsetamine muidugi maha ei jäänud, aga veel nädalapäevad hiljem ütles Lehte pakist sigaretti võttes, et käed värisevad.

***

Kaitseliit kutsus oma head koostööpartnerid jõululaskevõistlusele Piirsalu endises Nõukogude armee raketibaasis värskelt avatud lasketiiru. Lääne Elust sõitis meeskond Arvo Tarmula, Lehte Ilves, Tarmo Õuemaa ja allakirjutanu. Autojuht Arvo noogutas alguses: „Endine raketibaas? Ja-jaa, muidugi tean!” Siis ei muretsenud autos tükk aega mitte keegi, enne kui Arvo auto nina kuskil Noarootsis mingile võssa viivale rajale keeras ja kohevasse lumme peaaegu kinni jäi.

„Aga Arvo, see pole ju Piirsalu!” – „Muidugi ei ole Piirsalu, aga ka siin on ju raketibaas,” õigustas Arvo. „Raketibaase on meil palju!” Sõitis siis mossitades tagasi Tallinna–Haapsalu maantee poole: „Lund siin ka ei koristata. Saaks juba maanteele, see on puhas.” – „Aga Arvo, sa oled ju maanteel!” Arvo (rõhuga): „Läänemaal on ainult üks maantee. Teised on lihtsalt teed.”

Hilinenult saabunud Lääne Elu meeskond kupatati Piirsalus kohe meeskondlikule harjutusele, kus pidi neli võistlejat andma Kalašnikovi automaatidest tuld liikuvate märkide pihta. Et Arvo tegi pilti ega saanud samal ajal tulistada, tugevdati meeskonda ühe noore Oru kaitseliitlasega, kes tegi tõtt-öelda ka rõhuva enamiku skoorist. Aga ajakirjanikudki proovisid oma panust anda. Silmanurgast nägin, kuidas Lehte lastud kuulid ühte märklauda tabasid. „Tubli töö, Lehte, hästi tabatud,” kiitsin pärast. „Tõsi ka või?” imestas Lehte. „Ma ise ei näinudki, mul olid kogu aeg silmad kinni.”

***

Internet oli üsna uus asi, avastamata maa. Internetist sai kõike, vahel ka pahavara, aga peamiselt igasugu infot, mida ajalehes ära trükkida. Kontrollida seda enamasti ei saanud, kohati ei tulnud pähegi, sest keegi, kes selle info internetti pani, loodetavasti ju kontrollis. Skeptilised eestlased, kes alles kümmekond aastat tagasi olid tarbinud mittemidagiuskuval ilmel Nõukogude meediat, tarbisid nüüd kõikeuskuval ilmel kõike internetis leiduvat.

Internet elas esialgu Lääne Elu Ehte tänava toimetuses peatoimetaja Urmas Lauri arvuti kõrval modemi sees ja siristas sisselülitamisel kui rohutirts. Alles hiljem kolis ta üle toimetuse laiali ega teinud enam ritsika häält. Internetiga sai ka uhkustada – seda polnud mitte igas asutuses. Käisid Lääne Elu lahtiste uste päeval mööda toimetust õpilased ja uurisid, kuidas leht valmib. „Näete, siin on meil internet, siin saame lugeda kogu maailma ajalehti.” – „Kas New York Timesi ka?” – „Muidugi. Kohe tuleb.” Tsirr… Tsirr… Pool tundi pärast seda, kui toimetuse uks oli viimaste külaliste taga kinni läinud, oli NYTi lehekülg end lõpuks ka ära laadinud.

***

Teised ajalehed olid juba tükk aega kirjutanud kala röövpüügist. Kas meil Läänemaal on ka probleem? Muidugi on! Nädalapäevad nämmutati ideed toimetuse koosolekul, siis võttis ajakirjanik härjal sarvist, helistas kalakaitseinspektoritele ja pakkus end reidile kaasa. Reidist Noarootsis ja Nõval sai igavesti suure ja uhke loo, terve lehekülje suuruse ja paljude piltidega. Aga kahjuks ei jõudnud enamik lugejaid juhtlõigust kaugemale. Innustunud ajakirjanik oli nimelt artiklit alustanud, et „Eesti edelanurgas…”. Nõva asub teatavasti Eesti loodenurgas.

***

Ühel päeval andis peatoimetaja Andres Ammas ajakirjanikule toimetada kaastöö. Üldiselt tähendab toimetamine artikli loetavamaks kohendamist mõtet ja sisu muutmata. Aga nagu iga tegevusega, ei tohi sellega ka hoogu minna. Ajakirjanik vaatas, et ajalooteemaline kaastöö võib lugejale ehk igav tunduda, ja läks toimetamisega hoogu. Tõstis kogu loo ümber, alguslaused läksid lõppu ja lõpulaused algusse. Ajalooartiklist sai seiklusjutt. Pärast ilmumist helistas toimetusse artikli autor Mati Mandel ja kurtis peatoimetajale, et nimi on all nagu õige ja teema ka, aga loo on kirjutanud hoopis keegi teine. Tükk aega ei usaldatud ajakirjanikku enam toimetama.

***

Peatoimetajal Andresel oli komme, kui alluv mõne tööga hiljaks jäi, minna ja seista selle alluva selja taha ning kuuldavalt nohiseda. Selja tagant kostma hakkav nohisemine ja põrnitsemistunne kuklas oli iga ajakirjaniku õudusunenägu, see ei kadunud enne, kui töö ahvikiirusel tehtud oli.

Ühel päeval oli ajaleht juba trükkimineku ootel, kui äkki tuli uudis Ülo Uluotsa surmast. Linnapea Urmas Sukles tuli ise toimetusse – vaja veel viimasel hetkel nekroloog lehte panna. Nekroloog kirjutati toimetuses valmis, see paigutati leheküljele ülehelikiirusel ning lõpuks saadeti ajaleht õigel ajal trükki. Linnapea tunnustas peatoimetajat: „Kiired poisid siin, väga proff värk.” Tema vist nohisemist ei kuulnud.

***

Ühel sügisõhtul avastasid töölt lahkuvad ajakirjanikud ukse ette parkinud suure musta Mercedese limusiini, mis ühtlasi oli sulgenud liikluse Rootsituru ringil. Limusiin ja selle number ja lipuvarras poritiival reetsid kohe: president Lennarti auto. Viis minutit hiljem tuligi Lennart Rootsituru kohvikust koos ühe mehega, rääkides inglise keeles.

„Tere õhtust, härra president, Lääne Elu tülitab: mis asjus olete Haapsalus?” Ootamatult tabatud Lennart Meri kogus end kiiresti ja selgitas, et tema suur sõber Paul Goble on tal parasjagu Paslepa residentsis külas ning muu hulgas otsustasid mehed ühel õhtul Haapsalus käia ja mõnes kohvikus ka korraks istet võtta. Mõlemad olid väga imestunud: nad on olnud Haapsalus kõigest paarkümmend minutit, kuidas press selle nii kiiresti välja nuhkis? Muiates osutasid ajakirjanikud toimetuse sildile Rootsituru kohviku vastasmajal. Ütle veel, et magavale kassile hiir suhu ei jookse.

Aivar Õepa töötas Lääne Elus aastail 1996–2001. Aadressil Ehte 4 asus Lääne Elu toimetus 1994–1999.

Kommenteeri

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.