Avakülg » Arvamus, Uudised » Ahto Lobjakas: maakonnaleht kui sigurikohv

Ahto Lobjakas: maakonnaleht kui sigurikohv (6)

lobjakas MKL-048

Ahto Lobjakas. Arhiiv

Kohalik ajakirjandus on muutumas ekstsentrilisuseks, mida lubavad enda inimesed, kes lähenevad pensionipõlvele, või vähesed veidrikud, kes naudivad kohaliku elu ümaraid elamusi.

See probleem vaevab kogu trükiajakirjandust. Nende inimeste demograafia, kes hommikul postkastist lehe välja võtavad, on üsna sarnane nii maal kui ka linnas: trendina vananev ja kahanev. Kui linnas asendab trükieksemplari mingil määral – isegi üsna edukalt, kui uskuda näiteks Eesti Päevalehe tegijaid – digileht, siis kohalikus ajakirjanduses see retsept ei toimi. Mitte ainult seetõttu, et maainimesel pole üldjuhul iPadi ega aega nende tarbeks. Kohalikud asjad, kui nad korra küberruumi lähevad, hajuvad sinna veel vihasemalt kui ühiskondlikud asjad.

Kohalikku elu Facebookis tõukab praktiline sund, mida riigielu puhul ei ole. Inimesed ostavad-müüvad-vahetavad, annavad teada, kurdavad, näitavad näpuga, korraldavad ja lihtsalt laigivad. See, mis kohalikus kontekstis sotsiaalmeedias rohujuurelt tõuseb, on veel vähem ajakirjandus kui riigilehtede või portaalide kommentaariumid või ühiskondlikule arutelule pühendatud Facebooki-grupid. Seal tõmmatakse sadade kaupa vähemalt käima samad saed, mis kunagi arvamusküljele jõudes kohvi lugejale tihti sülle ajasid, isegi kui laastud lendavad ka Facebookis ilma, et metsa tehtaks.

Kohalik elu sotsiaalmeedias on aga sellegi impulsi kaotanud, ta on oma loomuselt informeeriv-vahendav. Ta ei ole oma nina teiste asjadesse torkivalt epistolaarne. See funktsioon kuulub traditsiooniliselt kohalikule ajakirjandusele. Avalikud asjad kohalikul tasandil vajavad distantsi, sotsiaalmeedia hävitab sellise distantsi veel jäägitumalt kui riigipoliitika puhul. Distantsi loomine, perspektiivi pakkumine on kohaliku ajakirjanduse töö – ning on ka põhjus, miks kohaliku ajakirjanduse kiratsemine või lausa hääbumine vallavalitsuse hääletoruks on suur ja sisuline kaotus.

Klassikaliselt algab asjade kordaminek ühiskonnas inimesele just sellest, mis toimub iga päev tema ümber. See on tasand, mida tõlgitakse eesti keelde mõistega „kodanikuühiskond”. Rõhuasetusega sõnale „kodanik” – mis on riigi asi ja meie riigis ka rahvuse asi – kaotab see mõiste meie keeles oma sisu. Ingliskeelne civil society tähendab seda osa ühiskonnast, kus puutuvad inimesed üksteisega kokku iga päev ning nendevahelised suhted toimivad iseregulatsiooni teel, ideaalselt nii, et paremaist tavadest ja kommetest saavad aja kestel ühiselu reeglid. Viimased peaksid olema üks oluline pind, millelt saaks iga inimene hinnata ühiskonnaelus ja riigis toimuvat.

Eestis muidugi käivad asjad vastupidi. Kohaliku ajakirjanduse kärbumine on üks ääremaastumise sümboleid. Inimesed lähevad ära, kogukonnad lagunevad. Teine sümptom on haldusreform. Just nimelt sümptom, mitte katse probleemi juurt ravida. Eestis on ainult üks tipp-poliitik, Andrus Ansip, kes on näinud haldusreformi kõige nõrgemat kohta: ta õõnestab veelgi seda vähest, mis on järele jäänud kohalikust demokraatiast. Haldusreform võtab lihtsalt olud teadmiseks, joonestab Exceli tabelid ümber ning jääb ootama järgmist hetke, mil riigielu praktika ja teooria teineteisest nii kaugele on triivinud, et vaja on hakata uuele reformile mõtlema.

Tulemuseks on igapäevase elu järjest drastilisem lahutamine ühiskonnapoliitikast. Vald on üha enam piiratud joonega kaardil, mitte inimeste igapäevase suhtlusega. Sellises Eestis ei saagi kohalikule ajakirjandusele loogiliselt kohta olla, sest poliitikast loetakse Tallinna portaalidest, praktilist elu elatakse suust suhu või Facebookis. Nende kahe tasandi vahele jääb auk, kuhu kaob kohalik võim. Järelevalve selle üle, mida peaks teostama kohalik ajakirjandus, halvemal juhul kas puudub täiesti või jääb sõltuma üleriigiliste lehtede juhuslikust suvast. Et kõik pole veel kadunud, selle üks tõendeid on teiste seas Lääne Elu oma 28. aastapäeva ja meie oludes väga respektaabli tiraažiga. Näiteid on õnneks veel, aga nad kipuvad üha rohkem olema linna-, mitte maalehed. Teisisõnu, seal, kus kohaliku võimu keskmes on Eesti mõistes tugev linn, on ka kohalikul ajakirjandusel veel tulevik. Seal, kus linnalist keskust ei ole, valitseb hämarus. Kujutage ette Viimsi valda, kus oleks Lääne Elu sarnane leht. Viimsi oma raha ja tumedate diilidega on muidugi äärmuslik näide. Ta on küllalt tähtis, et pakkuda huvi ka üle riigi, isegi kui kohaliku demokraatia sisulist toimimist ei aita selline kauge kajastus kuidagi ja tegemist on võimu tasandil lihtsalt väiksema ja mittekeskerakondliku Tallinnaga. Viimsi all on aga terve jäämägi väiksemaid, kaugemaid ja vaesemaid kohti, kuhu ulatab kohaliku ajakirjanduse valgus üha vähem. Koos haldusreformiga laotub nii pimedusetekk üle Eesti, mille kontuurid ei erine ilmselt kuigivõrd kaartidest, mis näitavad riigi valgustatust öös.

6 “Ahto Lobjakas: maakonnaleht kui sigurikohv”

  1. keelaks lobjakase vähemalt lääne elus ää`?
    selle pooletoobise lilla kirjutised on ehedad näited grafomaaniast—aina kirjutaks,mõtteid ei ole…

  2. uskmatu+toomas

    Lobjakal on tegelikult õigus.Ääremaastumise protsess jätkub haldusreformile vaatamata,noored lahkuvad jne.Tänapäeval toimib kõikvõimas sotsiaalmeedia ja paarikümne aasta pärast on kohalikud ajalehed minevik.
    Eelpool kirjutajale-kui Lobjakas ei meeldi siis loe kõrgete tiitlitega pärjatud hr.Lucasè üllitisi.

  3. Uuemad uuringud juba näitavad, et kõige õnnetumad on inimesed kes rohkelt aega sotsiaalmeedias veedavad. Paras hulk õiget infot õigetest allikatest on ilmaelust arusaamise eeldus. Selleks parimat kombinatsiooni pakuvad endiselt suur päevaleht,nädalaleht,maakonnaleht ja raadio-televisioon kui neist viimastest muidugi õiged kanalid ja saated valida.
    Haldusreform läks üldjoontes aia taha.Sisuliselt kaotati suuresti ajaloolis-rahvuslik muster haldusjaotusest.Lipp-lipi ja lapp lapi peal ilma nõela pistmata oleks sellise töö kohta ehk vanarahvas arvanud.Aga et praegu puudub poliitiline jõud kes seda parandada mõistaks, siis tuleb rõhku panna kogukondade liikumisele. See ehk suudab kuigivõrd leevendada globaliseerumise kõledat tõmbetuult mis meid-euroopa üht vanimat rahvast-ajaloo prügikasti puhuda ähvardab.

  4. Haldusreformi kohta Lobjakal õigus. Paljude asjade ja probleemide kohta on tal küll väärad arusaamised ja inimesena on ta, pehmelt öeldes, äärmiselt antipaatne.Laupäevases raadiosaates kuulake, kuidas selle mehe MINA on üle kõige.

  5. Vabandust: pühapäevases Raadio 2 saates

Kommenteeri

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.