Marju Viitmaa
Läänemaa rahvakultuurijuht Marju Viitmaa, kes läänlaste peolkäiku koordineeris ja juhtis, tunnistas, et tema jaoks oli kõige emotsionaalsem hetk laulupeo lõpp. „Nägin, kuidas väikesed lauljad laulsid nii hingest, et neil pisarad voolasid. Ma arvan, et see laste kaasaelamine tõi välja kogu selle peo sõnumi – mina jään,” kirjeldas ta.
Viitmaa tunnistas, et tervet laulupidu polnudki tal mahti vaadata, sest suur osa ajast tuli veeta bussiparklas ja saata koduteele tantsijad, kes pärast rongkäigu lõppu laiali hakkasid sõitma.
Pea terve nädala Tallinnas veetnud Viitmaa ütles, et kogu proovide ja pidude aeg möödus väga lõbusate ja toredate laste seltskonnas rahulikult ja mõnusalt.
Viitmaa sõnul pidasid lapsed häsi vastu. Väiksemaid tervisehädasid tuli ikka ette – kellel hakkas väsimusest pea valutama, kellel andsid suurest tantsmisest põlved tunda, kellel oli proovipäevadel nägu põlenud või huuled katki. Neid siis salvitati-kreemitati ja tohterdati. Lõbusa näitena tõi Viitmaa ühe moodsa pika tukaga tantsupoisi, kes kurtis arstile, et peanahk on pikast tukast valutama hakanud ja palus arstil tuka sisse pats punuda.
Kõige tõsisem trauma juhtus ühe laululapsega, kes proovis laululava astmete peal nii õnnetult astus, et väänas jala välja.
Viitmaa sõnul oldi valmis ka kehvadeks ilmastikutingimusteks – koolimajas keerati soe sisse nii et kõik said oma riideid kuivatada ja reede õhtul pakuti kalevi staadionilt saabunud lastele kohe sooja teed.
„Kes arvab, et lapsed olid väsinud ja kurnatud, siis tegelikult jätkus neil seda energiat küllaga,” ütles Viitmaa ja tõi näiteks, et pika proovi- ja tantsupeopäeva õhtul kui kuivad riided oli selga pandud ja kõhud täis söödud, läksid poisid veel kooli hoovi jalgpalli mängima.
Viitmaa sõnul oli peo üks raskemaid hetki see, kui korraldajad otsustasid laupäeval päevase tantsupeoetenduse ära jätta. „Ka peastaabi jaoks oli see raske, mittesugugi kergekäeliselt tehtud otsus. Aga ma arvan, et see oli õige, sest tantsijate hulgas oli ju lapsi alates 6aastasest,” selgitas Viitmaa. Ta lisas, et vihmast endast hullem oli madal madal õhutemperatuur ning tugev põhja ja kirdetuul, mis Kalevi staadionil eriti tunda andis.
Etendusest vabaks jäänud ajal viisid juhendajad lapsed linnaga tutvuma või kinno. Kõige vanemad tantsijad otsustasid aga osaleda Vabaduse väljakul toimunud alternatiivsel tantsupeol.
Viitmaa ütles, et laupäeval seenevihmas toimunud pillipidu ilm niiväga ei häirinud – rahvapillimängijatel oli katus peakohal ning platsi ümbritsevad puud hoidsid suurema tuule kinni. „Minu üllatuseks oli pillipeol vihmasele ilmale vaatamata palju publikut – kõik pingid oli pealtvaatajad täis,” rääkis Viitmaa.
Ka rongkäik kulges Viitmaa sõnul tõrgeteta. „Seekord oli meil rongkäigus vana veoauto, mis pidas kenasti vastu,” rääkis ta ja lisas, et autot oli vaja selleks, et Lihula noored puhkepillimängijad pole muidu suutnud pilli mängides kogu rongkäiku kaasa kõndima.
Sel aastal korraldajad tõstnud nii Tallinna kui ka Harjumaa peolised rongkäigu lõppu, mistõttu Läänemaa noored kõndisid üsna rongkäigu alguses. Viitmaa tunnistas, et pelgas, et nii vara hommikul on ka publikut vähe, kuid nii see polnud. „Pealtvaatajad olid olemas ning palju hüüti ja elati kaasa,” kirjeldas ta.
Suudaksime kõndida küll, kulla Marju. Eelmisel laulupeol kõndisime. Aga käies kontrabassi mängida ei saa. Ja meie kollektiiv ennast võõraste sulgedega ei ehi, ei hakka kuskilt ostma sisse tuubamängijat.