Avakülg » Arvamus, Pealugu, Uudised » Mati Mandel: juuniküüditamist ei saa unustada

Mati Mandel: juuniküüditamist ei saa unustada (5)

1941. aasta juuniküüditamine oli kõigile Baltikumi rahvastele nagu noahoop selga. Ükski eestlane ei osanud nõukogude võimult niisugust jõhkrust oodata. Tõsi, inimeste arreteerimine ja kadumine oli ju alanud kohe pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis. See ei olnud aga massiline, inimesi nopiti ühiskonnast ära ükshaaval. Arvati, et ju siis olid arreteerituil mingid minevikupatud kommunistide ees. Et ühel ööl viiakse ära terved pered vanuritest rinnalasteni, laaditakse nad loomavagunitesse ja viiakse Venemaale, oli rahvale tõeline šokk.

Kui raudteejaamades eraldati mehed ja osa naisi oma peredest eraldi vagunitesse, ei osatud arvatagi, et enamikku nende meestest ja isadest ei näe naised-lapsed enam kunagi. Vähe sellest, meeste saatuski jäi omastele pikaks ajaks üldse teadmata. Nende käekäik kujunes aga naiste ja laste omast veelgi traagilisemaks. Mehed viidi vangilaagritesse ning rakendati raskele füüsilisele tööle, enamasti metsatööle. Saabus sügis ja ränk Siberi talv. Talverõivaid ei olnud peaaegu üldse, enamik inimesi oli kodust lahkunud ju suveriietuses. Toitu energia taastamiseks saadi ülinapilt ja seda jäi aina vähemaks. Vangid olid viimased, kellele sõjaseisukorras midagi anti. Nii algaski laagrites massiline suremus. Kõige enne haigestusid ja surid need, kes olid pärit taludest ning harjunud korraliku toiduga.

Algasid ka ülekuulamised. Olid ju juuniküüditamisel arreteeritud ja laagritesse toodud esijoones endised ohvitserid, politseinikud, kaitseliitlased, samuti ärimehed, linnapead, vallavanemad ja teised omavalitsustöötajad.

Vangilaagritesse oli sattunud ka palju koolidirektoreid ning õpetajaid. Enamik mehi oli olnud kaitseliidus, mida luges okupatsioonivõim Nõukogude-vastaseks organisatsiooniks. See oligi paljude inimeste peasüüdistus. Ometi oli kaitseliit Eestis olnud massiorganisatsioon, sellesse oli kuulunud 40 000 inimest. Paljud mehed olid osa võtnud vabadussõjast. Neid süüdistati Eesti lahtirebimises suurest Venemaast. Nüüd maksis kommunistlik režiim neile selle eest kätte. Enamasti toimusid ülekuulamised juba 1941. aasta lõpus või 1942. aasta alguses. Erinõupidamine, mis koosnes kolmest NKVD-lasest, mõistis süüdistatavad enamasti surma. Kes veel nälga polnud surnud, need lastigi aprillis-mais maha.

Kõige massilisemad eestlaste mahalaskmised toimusid just aprillis. Need, kellele mõisteti kümme või enama aasta pikkune kinnipidamine vangilaagris, surid enamikus järgmistel kuudel. Ellu jäid väga üksikud. Suuresti oli ellujäämine juhus ja konkreetse inimese õnn. Näiteks juuniküüditatu Jüri Palm Hiiumaalt, kel õnnestus laager üle elada, rääkis 1970ndail aastail siinse artikli autorile, et tema oli vaid üks kahest siis Hiiumaalt arreteeritust, kellel õnnestus tagasi jõuda.

Kerge ei olnud ka küüditatuil. Läänemaalt ära viidud sattusid Kirovi oblastisse, kus nad rakendati tööle turbarabasse. Kaasa haaratud riideesemed ja muu vara tuli peagi toidu eest loovutada. Ka küüditatuid hakkas vaevama nälg, eriti neid, kes ei saanud pidevalt tööl käia. Kõige esimestena surid vanurid ja lapsed, siis ka elujõus pereemad. Tagasi Eestisse jõudis neistki vaid osa.

***

1941. aasta küüditamisest on möödunud juba 75 aastat. Kas ei oleks Nõukogude Liidu õigusjärglasel Venemaal nüüd aeg oma ajaloole kriitilise pilguga tagasi vaadata, üht-teist minevikus tehtut hukka mõista või kahetseda? Et impeeriumi kuritegude eest Baltikumi rahvaste ees vabandust palutaks, on ilmselt lootusetu oodata. See eeldaks ju ka süüdlaste väljaselgitamist, millest pole riigi praegust poliitikat silmas pidades mõtet rääkidagi.

Venemaa võiks toime pandud inimsusvastaseid tegusid vähemalt tunnistada. Kannatasid ju repressioonide all peale väikerahvaste ka miljonid venelased ise. Ometi pole sedagi lootust oodata. Otse vastupidi. Ikka leitakse mõni riigi poliitikat toetav ajaloolane, kes toimunud repressioone õigustada püüab. Mõni aasta tagasi ilmutati Eestis Aleksander Djukovi raamat „Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult. Nõukogude võimude repressioonidest Eestis”. Tallinn 2009. Selles leiab autor, et Eesti ajaloolased liialdavad küüditatute arvuga ning selle elluviimise ebainimlikkusega. Küüditatute hulk olevat rahvaarvuga võrreldes olnud tühine. Küüditatud oli autori arvates 1941. aastal vaid nõukogude võimu vastaseid, 1949. aasta märtsiküüditamisel aga isikuid, kes tegid koostööd Saksa okupatsioonivõimudega. Ka olevat küüditamisrongides äraviiduile tagatud söök, jook ja arstiabi. Raamatu autor ei häbenenud ka ise Tallinna oma ideid õigustama tulla.

Jõhkramaid valesid kui selles raamatus on raske leida! Siiski ei ole Eestis veel surnud kõik inimesed, kes küüditamisi ise mäletavad. Mäletatakse nii juuniküüditamist kui ka märtsiküüditamist! Mäletatakse, millised olid tingimused loomavagunites, millega inimesi veeti. Mäletatakse nälga ja suremist. Mäletatakse ka Saksa okupatsiooniaega. Inimestel ei olnud valikut! Saksa sõjaväkke mobiliseerimisest kõrvalehoidmine või sealt deserteerimine võrdus eluga riskimisega. Need, keda ei puudutanud mobilisatsioon, pidid aga elatise saamiseks ometi kusagil töötama. Seda tõlgendati kui koostööd Saksa võimudega. Mis puudutab küüditatute hulka, siis veidi üle kümne tuhande 1941. aastal ja veidi üle kahekümne tuhande 1949. aastal ei olnud tõepoolest veel valdav osa rahvast, ehkki see puudutas kaudselt peaaegu igat perekonda. Sellele arvule tuleb aga juurde liita kümned tuhanded sõja järel arreteeritud mehed, kellest osa maha lasti, teine osa aga aastaid vangilaagrites vaevles. Ka ei saa unustada, et küüditati või viidi vangilaagritesse just kõige aktiivsem osa rahvast, mitte ainult valitsuse ja omavalitsuste juhid, vaid ka väga paljude organisatsioonide eestvedajad, need, kelle järgi kõikjal Eestis joonduti.

Juuniküüditamisi ei saa ega tohi unustada!

Mati Mandel


Vt ka: "Juuniküüditamise aastapäeva tähistatakse Haapsalus ja Ristil"


Juhan Silde

Üks mitmest tuhandest vangilaagris hukatust – Uugla talumees, kaitseliidu kompaniipealik Juhan Silde.

Hendrik Mets

Üks tuhandeist vangilaagris surnutest – Nurme küla talunik, vabadussõjas kitsarööpmelise soomusrongi nr 4 ülem Hendrik Mets.

Aleksdander Kulgver

Vabadussõjas ohvitserina 6. jalaväerügemendis võidelnud Aleksander Kulgver (Kloostri mõisasüdame omanik) suri vangilaagris enne surmaotsuse täideviimist.

 

5 “Mati Mandel: juuniküüditamist ei saa unustada”

  1. Arvan, et saab unustada, valikuliselt. Oleme ju ennegi unustanud. Nii jüriöö ülestõusu kui kõik muud jäledused mida saksamaalt pärit ristirüütlid siin meie esivanematele korraldasid. Paljudest tehti seibe… Aga meie oleme uhked,ikkagi kristlased…

  2. Ristirüütlid hakkasid meid euroopasse integreerima ja tänu nende järglastele saime kirjakeele ja kultuuri.

  3. Haapsalu+linnapeal

    Uusi Koidu isa mälestuse ees wäriseb ju terwenb.LääneIlu toimetus ja kustutab..

  4. uskmatu+toomas

    “Ristirüütlid tõid meile kultuuri” !Kui oleks sakslased võitnud kas siis aastaid hiljem oleks nimetatud meie küüditamist kultuuri viimiseks venemaale ?
    Küüditatute mälestus peab olema püha aga pidev hala selle ümber on mõtetu alaväärsuse näitamine maailmale.
    Kuna see protsess toimus Valgest merest kuni Musta mereni siis on see kõikidele rahvastele hirmus kogemus totalitaarsest ühiskonnast.Selleaegse mõiste järgi kohelde kõiki neid rahvaid nagu orje aga tänapäeva orjastamise mudelid on hoopis efektiivsemad ja serveeritakse rahva enese soovina !

Kommenteeri

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.