"Minu hoiak kutsekooli suhtes muutus kardinaalselt tänu õpingutele Haapsalu Kutsehariduskeskuses," ütles kutsehariduskeskuse vilistlane Imbi Aaslav-Kaasik.
Ametikool ei ole minu jaoks enam teine, nn hädavariant gümnaasiumi asemel, vaid hoopis suurepärane valik õpingute jätkamiseks, ise mõtlemiseks ja ise tegutsemiseks – kui ainult siht silme ees. Kui minu põhikoolis õppiv laps otsustaks edasi kutsekooli õppima minna, ei üritaks ma teda selles ümber veenda. Varem oleks see ilmselt teisiti olnud.
Tööelu algus kirjakunsti ja reklaaminduse alal
Minul ei olnud pärast keskkooli lõpetamist suurt edasiõppimise soovi ega ka aimu, mida edasi õppida. Kuna olin käinud kirjakunsti klassis, läksin pärast keskkooli tööle Kunstikombinaati ARS ja täiendasin end kirjakunsti alal nn Tootsi-koolis. Paar aastat jõudsin kirjakunsti õpetada tulevastele sekretäridele Kopli ametikoolis. See oli enne arvutiaega.
Ühel hetkel otsustasin oma vaimu harida vastloodud Humanitaarinstituudis, sattusin ülikooli kõrvalt tööle ajakirjandusse ja sealt edasi reklaamindusse. Üks kool jäi soiku, teise – reklaamikursuse lõpetasin soomlaste Marketingi Instituudis üheksakümnendail. Pärast pikka aega kolme lapsega kodus olemist olin kindel, et tagasi reklaamitööle arvuti taha istuma ma enam ei lähe.
Süvenes huvi vana mööbli vastu
Vahepeal oli vana mööbel mulle kuidagi eriliselt huvi pakkuma hakanud. Nii nagu mõned lapsed tassivad hulkuvaid kasse-koeri oma koju, nii leidsin mina Lasnamäe prügikonteinerite kõrval vedelevat vana mööblit, toole ja kapikesi, mida oma koju vedasin. Taastamist ootavat mööblit hakkas ka mujalt kogunema. Alguses üritasin neid omal käel kasutuskõlblikuks teha, ent lõpuks läksin Rahvaülikooli restaureerimiskursustele. See oli aastal 2004.
Vana mööbli taastamise huvi aina süvenes, järgnesid Nikerdajate kursused ja laagrid. Aga sellest jäi väheks, tahtsin aina rohkem ja rohkem teada ja osata. Teadsin, et Tallinna Ehituskoolis seda eriala õpetatakse, kuid sel ajal toimus seal õpe statsionaaris ja see ei sobinud minu töö- ja pereeluga. Juhuslikult avastasin aastal 2011, et ka Haapsalu Kutsehariduskeskuses on juba paar aastat olnud olemas mööblirestauraatori eriala täiskasvanud õppijale.
Natuke ikka kõhklesin: kas tõesti lähen täiskasvanuna kutsekooli? Kõhklused said esimesel koolipäeval otsa – meid oli rühmas ikka tõesti kirju seltskond: igas eas, igasugustelt erialadelt, erineva haridusliku ettevalmistusega. Ning täiskasvanuna õppimine on hoopis midagi muud kui kunagine kohustusliku koolikorra läbimine. Kui motiveeritud me oleme ning paras peavalu õpetajatele: kogu aeg küsime ja küsime ikka üle ja üle …
Eriala õppida oli mul üpris lihtne, kuna hobikorras restaureerimise aastaid oli kogunenud parasjagu. Aga tegeliku tööeluga ja sellega kaasneva vastutusega puutusin kokku alles Vabaõhumuuseumis praktikal olles. Sinnamaani olin ju peamiselt endale ja oma lähedastele mööblit taastanud.
Pärast mööblirestaureerimise õpinguid
Lõpetasin Haapsalu Kutsehariduskeskuses 2013. aastal mööblirestauraatori ja 2015. aastal sadulsepa eriala (kutse – pehme mööbli valmistaja, tase 4). Sadulsepaõpingute ajal sooritasin osa praktikast Oulu Koolituskeskuses. Sealt sain jällegi uue juhendaja käe all uusi praktilisi teadmisi ja oskusi.
Kui linnast maale kolisime ja talu korrastama hakkasime, oli selge, et loomapidajaid meist ei saa, ent kõrvalhoone sobib hoopis töökojaks. Aga see oli minu pensioniprojekt, senikaua käisin linnas tööl. Paar aastat proovisin Neiseris sadulsepa ametit (tegelikult on ametinimetus polsterdaja), aga siis tuli „masu“. Minu puhul oligi see võib-olla hea, sest tootmistöö nõuab pidevat head füüsilist vormi – vaevalt, et seal siiani vastu oleksin pidanud. Seejärel sattusin hoopis kodutekstiiliärisse.
Ilmselt jäi väike ettevõtluspisik mulle kutsekooli restauraatoriõpingutest külge. Sügisel, pärast kooli lõpetamist läksin Harjumaa ettevõtluspäevale luurele. Ennekõike selleks, et jõuda selgusele, kas minust võiks saada ettevõtja. Läbisin 2013. aastal EASi ettevõtluskoolituse, mille tulemusena valmis äriplaan.
Üksikettevõtjana metsade vahel
Ühel hetkel sai linna vahet tööle-koju sõitmisest kõrini, otsustasin oma pensioniprojekti ellu viia ennetähtaegselt! Minu töökoda asub kodus talu kõrvalhoones, kus ma olen üksikettevõtja, FIE.
Kuidas saab metsade vahel üksi nokitseja end märgatavaks teha? Esiteks, 2014. aasta suvel alustasin kodulehe ja blogi toimetamisega. Teiseks, 2014. aasta sügisel alustasin naaberkülas, Jõgisoo seltsimajas mööblirestaureerimise kursustega. Varem, kevadel, olin seltsimaja perenaisega kokku leppinud, et saan ühe kunagise klassiruumi töötoaks. Majas tegutsevad veel keraamikaring ja kangastelgede ateljee. Ja kolmandaks on koduvalla lehes Mööblikliiniku kuulutus: vanamööbli remont ja restaureerimine, sadulsepatööd, pealiskanga vahetus.
Eeldasin omaenda näite najal, et talupööningutel vedeleb kõiksugu põnevat mööblikraami, mis kordategemist ootab. Ja küllap leidub ka neid, kes seda ise taastada tahaks. Tegin kuulutuse, printisin välja ja klammerdasin ümberkaudsete külade teadetetahvlitele. Esimesel aastal käis töötoas 13 vanamööbli taastajat.
Kolme tegutsemisaasta jooksul on töötoas toimetanud üle 30 inimese vanuses 15-75 aastat. Rahvast käib nii oma kui naaberküladest, aga ka kaugemalt, üle koduvalla piiride. Töötuba on mõnus kogukonna kokkusaamise koht. Me ei istu ja arutle niisama – käelise tegevuse kõrval tulevad jutuks nii kodused kui kaugemad teemad.
Ka mina juhendajana õpin. Selle lühikese aja jooksul on kodudesse jõudnud sadakond suuremat ja väiksemat taastatud tarbe- ja mööblieset. Sellise mööblihulga nägemise ja tegemiseni ei jõuaks ma üksi metsa vahel istudes!
Aastate jooksul kogutud oskused aitavad elus paremini toime tulla
Kõik kunagi läbitud koolitused ja peetud ametid kombineerituna moodustavad pinnase minu tegutsemisele mööblirestauraatorina: käeline tegevus dekoraatorina – vanade kirjatähtede juurest vana mööbli juurde; ajakirjanduskogemus kulub ära blogi pidamisel; reklaamiõpingud- ja töö aitavad kujundada oma trükiseid, kodulehte ja end turundada. Tõhus on tööstusekogemus tänapäevase mööbli valmistajana. HKHK-s õpitud praktilised oskused on minu praeguses töös igapäevaselt kasutusel – puidu käsitsi- ja masintöötlemine, tisleritöö alused, õmblemine ja sadulsepatööd. Juhendajatöös tunnen end algajana, seepärast õpin jälle, seekord kutsepedagoogikat Tallinna Ülikoolis.
Miks on ametikoolide maine nii madal ?Tuletame meelde Isamaliidu ja Mart Laari suhtumist omal ajal ametikoolidesse,kõigile kõrgharidus ja parim oli ärijuhtimine.
Paljud kes omal ajal lõpetasid nn.ülikooli on hiljem ametikoolis õppinud eriala millega leiba teenida.Kui 15-20 aastat tagasi kirjutasin,et üks kvalifitseeritud oskustööline näit.keevitaja võrdub kümnekonna ärijuhiga siis nimetati mind ajukääbikuks.
Mida aeg on näidanud-need kellel pea jägab ja nats osavamad käed on lõpetanud ametikooli ja juba ammu Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud sest need kõrgeltkoolitatud ärijuhid ei näe inimest vaid ainult omanike kasumeid !