Voldemar Pinn. Foto: Arvo Tarmula
25. mail möödus 85 aastat Haapsalu koolimehe ja publitsisti Voldemar Pinni sünnist. Voldemar Pinn oli mõnus mees. Mõnus ja muhe. Hüüdsime teda kord Volliks, kord Pinniks. Viimane ei tähendanud sugugi mingit ametlikkust-kroonulikkust. Nüüd ei teagi, kumba pruukida.
Ta oli sõber minu sõbra Ott Raunaga. Ott töötas tollal õpetajaskonna häälekandjas, Pinn oli lehe püsiautor. Ka toona hinnati toimetustes kõrgelt inimest, kes mõningail teemadel, mis olid tal käes (loomulikult peas), artikli naksti! valmis kirjutab. Pinni lugudes olid kõik faktid alati jumala õiged, neid kontrollida polnud sugugi tarvis. Mõttearendused olid tal originaalsed, neist vaimustusid nii toimetajad kui ka lugejad. Ikka püüdis ta ridade vahelt veidike „ära teha”, tülgastavat hosianna-laulmist temalt ei tulnud. Ehk vajasid tema lood vaid mõningat keelelist kõpitsemist. Veidi hiljem leidis ta endale ise oma kodulinnast Haapsalust keelelise toimetaja, nõnda et tema kirjutised võis lehte panna neid läbi lugemata. Niisugused autorid on kõrgelt hinnatud nii praegu kui ka varem.
Ott tutvustas mind Pinniga kinnises intelligentide klubis Kuku. Juba mõne minuti pärast vaidlesime hoogsalt kogu maailma poliitika üle. Afganistan, Argentina–Briti sõda, tähtede sõda – kas bluff või reaalsus? Olid perestroika esimesed aastad ning meie meeled olid lootusest pungil. See olin mina, kes Pinni hoiatas: „Räägitakse, et siin on lutikad.”
„Ja ka see hoiatamine võetakse peale, jah?” küsis vastu.
„Kui mõned inimesed kuraasi täis lähevad, siis ristivad nad julgeoleku kõige lopsakamate sõnadega. Enne veel koputavad sõrmenukkidega vastu lauda: tähelepanu, tähelepanu, lülitage sisse, kohe hakkan ajama riigivastast juttu! Lähevadki lahti anekdoodid Brežnevist ja kõigest muust. Teised, ja need on suures enamikus, on jälle igaks juhuks ettevaatlikud,” ütlesin mina.
„Aah, las kulutavad oma linti,” lõi Pinn käega ning jutt teemal, kas Gorbatšov jäetakse võimule või mitte, läks edasi.
Mäletan selgesti Pinni analüüsi – sõnavabadus ja üheparteisüsteem ei saa koos eksisteerida. Tark, eks ole? Istusime pikas lauas otse trepi vastas. Teises otsas oli paika võtnud üpris aurune A. T., suure kirjastuse peatoimetaja. „Savisaar siin! Kes see Savisaare sisse laskis!” kägises äkki A. T. ning sihtis sõrmega Pinni poole. „Savisaar minema! Šveitser, Savisaar minema!”
Niisugused olid Kuku naljad.
A.T. nägi uustulnukat ning mõtles, et paneb mehe proovile. Jah, ajab ikka segadusse küll, eriti siis, kui pead Savisaarest lugu. Ja A. T-d teadis Pinn televisiooni kirjandussaadetest, pidas temast lugu. Teadsin, et A. T. on kremloloog, loeb Pravda juhtkirju, vaatab, mis järjekorras poliitbüroo ja keskkomitee liikmeid nimetatakse, ning teeb sellest oma järeldusi. Samuti teemade kordumisest. Ta oskas haarata võimuasja õhust. Iseasi, kui palju tal täppi läks.
Ka Pinni poliitikahuvi oli mulle juba selgeks saanud. Tutvustasin neid mehi ning juhtisin vestluse perestroika ja glasnosti peale. A. T. jahmatas meid kõiki, ütles, et Gorbatšov kasutas juba oma esimestes kõnedes sõnu „glasnost” ja „perestroika”, kaua enne seda, kui ta peasekretäriks tõusis. Seda me ei teadnud, me mõtlesime, et ta hoidis enne igaks juhuks keelt hammaste taga.
A. T. pälvis meie kõigi, ka Pinni tunnustuse. „Grišin võetakse maha!” kuulutas A. T. edasi. „Annaks jumal,” lausus Pinn, ja nii ka juhtus, perestroika suurim vaenlane kaotas koha poliitbüroos. Edasine jutt oli selge – need kaks inimest olid ühestel seisukohtadel.
Tol päeval pidi aga Pinn minema õhtusele rongile, et jõuda koju Haapsallu. Saatsime teda, sest põnev jutt ei võinud katki jääda. Väljas polnud mikrofone kindlasti, siin võis arutada päris keelatud asju. Kas Eesti saab iseseisvaks?
„Kindlasti saab! Ülekohus ei seisa kotis,” ütles Ott.
„Võib-olla saab, aga see võtab aega,” oli Pinn tasakaalukam.
„Ma ütlen, et kõigepealt annab Nõukogude Liit ära Kuriili saared, sest see on talle kasulik, siis alles võib päevakorrale tulla meie autonoomia ning siis iseseisvus,” arvasin mina.
Näete siis, kuidas ma eksisin.
„Tulge mulle külla!” kutsus ta Otti ja mind vaksali perroonil.
„Tulge terve perega, mul on üks saun, mis on suvel täiesti vaba.”
Miks mitte veeta puhkust keiserlikus kuurordis? Läksin ja hakkasimegi käima. Mitu korda ma seal Jalaka tänava saunas suvitasin? Kokkulugemiseks ühe käe sõrmedest ehk ei piisa, kuid kaks on liiga palju. Mu noorem poeg Rein oli vaid ühene, vanem poeg Ott veidi vanem, kui me esimest korda seal olime. Ega paremat kohta olnukski, seda enam, et see kukrut ei kergendanud. Kas ma ainult võtsin? Kas ma talitasin oma põhimõtete vastaselt? Veidi ka andsin, kuid see pisku polnud seda mõõtu, mida andis suur andja Pinn. Igal õhtul tuli ta oma jalgrattaga, vein kaasas. Mõnikord kakski. Vestlesime siis lehtlas poole ööni.
Tal oli mitu teemat, mida ta professionaalselt valdas. Pedagoogika ja psühholoogia olid talle kõige omasemad, ent mina olin neis tummahammas. Nende peale ta juttu ei viinudki, taktitundeline, nagu ta oli. Nii rääkisime ainult poliitikast ja ajaloost.
Pinn kirjutas nende aastate jooksul oma raamatuid. Ja kellest? Palun: 20. (1. Eesti) SS-relvagrenaderidiviisi Obersturmbannführerist, Raudristi Rüütliristi kavalerist, Auvere lahingu sangarist Harald Riipalust, keda oli diplomaatilisem nimetada kindralleitnandiks; EKP Keskkomitee esimesest sekretärist, leninlikult kahenaisepidajast Nikolai Karotammest; Hitleri asetäitjast Rudolf Hessist, kes suvatses ennast 94aastasena Spandau vanglas üles puua; kodanikust ja admiralist Johan Pitkast; Relva-SS Standartenführerist, Euroopa-sõja viimasel päeval tammelehtedega Rüütliristi pälvinud Alfons Rebasest, kelle auastmena läks kirja kolonel; Rüütliristi kandjast, Relva-SS Sturmbannführerist (majorist) Paul Maitlast; Haapsalu kunagisest linnapeast Hans Alverist; Rüütliristi-kandjast Harald Nugiseksist, Johannes Varesest ja Eesti Kindralkomissariaadi juhist Hjalmar Mäest, punasest terrorist Läänemaal (neid tuli palju vihikuid), türannia ajaloost ja psühholoogiast ning paljust muust.
Raamatuile lisandusid artiklid ajakirjanduses. Ja vaat, neil teemadel rääkisimegi hurmavail suveõhtutel, suveöödel. Vahepeal lonksasime veini, määrisime end kokku sääsetõrjevedelikuga ning jutt läks edasi. Pinn keeras end jutuga üles, mina olin rohkem kuulaja rollis, mina teadsin ehk paremini laiemat tausta, Pinn üksikasju portreteeritavate inimeste elust ja tegevusest. Hea kuulaja aga maksab ka midagi! Pinn oli eelkõige publitsist, kuigi tema psühholoogia ja pedagoogika teostest leiame ka akadeemilist lähenemist.
Üks asi olgu kohe klaaritud. Vahel on oletatud, et minulgi on olnud mingi roll Pinni raamatute-artiklite loomisel. Olgu siinkohal raudselt tõdetud – ei mingit! Ma olin ainult vestluspartner. Ma polnud ei keele- ega stiilitoimetaja, nagu on arvatud, raamatukogus kohtumisel lugejatega koguni küsitud. Mina olin ainult vestluspartner ning üks esimesi lugejaid. Käisime Pinniga koos külas Harald Nugiseksil tema kodus Pärnus, vaimustusime vanahärra elujõulisusest ja mälu täpsusest. Käisime Viljandis avamas Alfons Rebase memoriaaltahvlit, Pinn pidas selle ürituse puhul seal kõne, pärast võtsime koos väheke viina veel elus olevate grenaderidega. Millistest ränkadest saatustest kuulsime!
Praegu on moes sõnake „multitalent”. Vaat, Pinni oleks saanud just sellega iseloomustada. Harilikult ei tunne humanitaariainimesed ei juhtimiskunsti ega majandust, Pinn oli ka neis valdkondades pädev. Minagi kuulsin uudiseid kohalikust volikogust, mille liige Pinn oli, sain teada, kuidas asjad tegelikult käivad. Olla mitukümmend aastat koolidirektor tähendab, et selle raske ülesandega tullakse toime. Majandusvaistu Pinnil jätkus, eks sellest anna tunnistust tema raamatute teemad siis, kui tsensuur kadus. Väljaanded läksid nagu soe sai, eestlased tahtsid teada meie kodumaa tõelist ajalugu ja just seda poolt, mida oli hoolega varjatud, mille pihta oli kõvasti pori loobitud.
Meie tegime tollal kirjandusrühmitust Wellesto. Oi, kes kõik sinna kuulusid: Doris Kareva, Maimu Berg, Indrek Hirv, Linnart Mäll, Sven Grünberg, Sirje Kiin, Mati Hint, Merle Jääger, Jaan Undusk jt. Rühmitus oli ette nähtud võitlemaks ENSV Kirjanike Liiduga, aga sellest võitlemisest ei tulnud midagi välja. Küll aga käis ääri-veeri jutt, ega Pinn tahaks liikmeks astuda. Pinn teadis oma kohta, ei avaldanud soovi, küll aga korraldas Wellestole suvise vastuvõtu. Käisime jahiga Hobulaiul, maitsesime head ja paremat. Minu meelest oli see üks Wellesto etemaid üritusi üldse. Tänu Pinni organiseerimisoskusele.
Pinni multitalentsuse üks silmapaistvamaid osi oli suhtlusoskus. Ise alati mõnus ja vaimukas, nakatas ta teisigi, ka neid, kelle hinge oli okas torkinud. Eks näita ka vahejuhtum A. T-ga seda kõige ilmekamalt.
Olev Remsu
Voldemar Pinn
25. mai 1932 – 11. oktoober 1999
* Lõpetas 1951 Haapsalu pedagoogilise kooli, hiljem Tartu ülikooli ajaloo ja psühholoogia erialal
* Pinn oli Riguldi ja Ridala 8klassilise kooli ning 1971. aastast Haapsalu sanatoorse internaatkooli (praegu Haapsalu Viigi kool) õpetaja ja direktor
Just nii – Ise alati mõnus ja vaimukas. Mäletan, et kunagi räägiti, et Pinn olevat öelnud tantsupõrandal, et teda muusika tantsimisel ei sega. Oli see nii või mitte…kes teab..