Avakülg » Arvamus, Uudised » Edward Lucas: vastutus on nüüd teie kanda, härra president

Edward Lucas: vastutus on nüüd teie kanda, härra president

Edward LucasPresident Macron peab tegelema Prantsusmaa kaitsedilemmadega.

François Hollande pärandas pühapäeval Emmanuel Macronile tuumakoode üle andes talle ka hirmuäratava probleemide nimekirja. See, kuidas uus president nendega toime tuleb, määrab lähiaastatel mitte ainult tema riigi, vaid kogu Euroopa ja meie (Suurbritannia) julgeolekut.

Brexiti järel jääb Euroopa Liitu vaid üks sõjaline suurvõim – Prantsusmaa. Selle relvajõududel on arenenud võimekused maismaal, merel ja õhus (ning küberruumis) ning globaalne haare. Ükski teine riik ei saa sellele ligilähedalegi. Paljudes maailma paigus – näiteks Vaiksel ookeanil ja Aafrikas – on Prantsusmaal suurem kaal kui Suurbritannial.

Prantsuse vägedel on sarnaselt meie omadele suur koormus. Nagu väidab mõttekoda Friends of Europe uues raportis, on “juustusööjatest allaandjapärdikud”, keda ameeriklased pilkasid 2003. aasta Lahesõjast kõrvale jäämise tõttu, muutunud “sõjakonnadeks”.

Prantsusmaa on pidanud viimastel aastatel rohkem ekspeditsioonisõda kui ükski teine EL-i riik, Suurbritannia kaasa arvatud. Ehkki härra Hollande´i pilgati õigustatult sisepoliitilise nõrkuse tõttu, oli ta välismaal otsustav ja sõjaliselt sekkuv liider. Liibüa ja Süüria sugustes konfliktides on Prantsusmaa USA jaoks tähtsam liitlane kui lahingutüdimuse käes vaevlev Suurbritannia.

Erinevalt teistest EL-i riikidest etendavad Prantsuse relvajõud kodumaal terroritõrjes suurt rolli. Umbes 10 000 sõdurit on saadetud tänavaid turvama ja võimalikke terrorisihtmärke kaitsma. Alates 2015. aasta novembri terrorirünnakute ajal kehtestatud eriolukorrast, mida on tänaseni pikendatud, saadab Prantsusmaa kodumaal tänavatele rohkem sõdureid kui välismissioonidele.

Enamgi veel, Prantsusmaa peab oma tuumaheidutuse kaasajastama. Nagu me Suurbritannias seda oma taskust kinni makstes hästi teame, on tõeliselt sõltumatu strateegilise tuumaheidutuse säilitamine igas mõttes aukartustäratav koorem.

Nende teemade seas on mõned, mille puhul on Prantsuse avalik arvamus ühtne. Kaitsekulutused on juba tõusmas ja kõik tähtsamad presidendikandidaadid peale vasakäärmuslase Jean-Luc Mélenchoni toetasid nende edasist tõstmist. Tuumaheidutusel on prantslase kiretu toetus. Samuti ei saada riigi tohutu ja hoolimatu relvatööstuse tegevust inimõigusalased etteheited.

Ka terroritõrje taga on tugev riiklik konsensus. Prantsusmaal kardetakse pühasõdalaste vägivalda palju rohkem kui Suurbritannias. Mõned Prantsuse eksperdid usuvad, et nende ilmalik süsteem peab elu ja surma peale tsivilisatsioonilist võitlust, mis kestab aastakümneid.

Kõigele vaatamata on erimeelsused kurjakuulutavad. Eriti on poliitika Venemaa suhtes muutunud Prantsuse antiamerikanismi piksevardaks, mis varjutab riigi poliitilist maastikku nii vasakul kui paremal. Juhtivatest kandidaatidest võttis vaid härra Macron ohu suhtes, mida Venemaa läänele kujutab, mõõdukalt range hoiaku. Marine Le Pen uhkeldas sidemetega Kremliga (kes toetas teda avalikult nii retooriliselt kui ka rahaliselt) ja kordas NATO-t “aegunuks” kuulutades Donald Trumpi. Konservatiiv François Fillon, kellel on Venemaaga pikaajalised sidemed, taunis ida-lääne suhete jahenemist ning võttis sõna Kremliga tiheda koostöö poolt islamistide ohu vastu. Härra Mélenchon kutsus sõlmima uut julgeolekupakti, et rääkida uuesti läbi Euroopa piiride üle – sisuliselt on tegemist üleskutsega jagada Venemaale soodsalt ära Ida-Euroopa.

Marine Le Peni ja ülejäänud kahe venemeelse presidendikandidaadi lüüasaamine eemaldab vahetud mured; konkreetsemalt öeldes oleks raske näha, kuidas NATO elanuks üle Le Peni presidendiaja. Aga Prantsuse atlantistide võidurõõm on summutatud. Venemeelsed kogusid esimeses voorus 61 protsenti häältest. Leebelt sõjakas härra Macron ja peavoolu sotsialist Benoît Hamon kogusid pisut üle 30 protsendi häältest.

Kõige teiste raskuste – Prantsuse avalikkuse harimine turumajanduse aluste asjus, regionaalsete, ühiskondlike ja usuliste pingetega toimetulemine ning tema vastu töötavas poliitilises süsteemis navigeerimine – kõrval peab härra Macron töötama välja ka kaitsepoliitika ja sellele avalikkuse toetuse leidma.

Arvestades tema multilateraalseid instinkte ja majanduslikke piiranguid, ei hakka ta tõenäoliselt pooldama neogollistlikku lähenemist, mille järgi Prantsusmaa kulutaks iseseisvaks sõjaliseks jõuks jäämise nimel kui tahes suuri ressursse. Küsimus on seega selles, kuidas mahub Prantsusmaa sellesse, mis on lääne julgeolekuarhitektuurist järele jäänud.

Üks valikuvõimalus on liikuda täisvõimsusel edasi Euroopa kaitsekoostööga. See võiks hõlmata suurt kokkulepet Saksamaaga, mille alusel lisab Prantsusmaa Saksamaa poliitilisele ja majanduslikule kaalukusele oma sõjalise kaalu. See oleks populaarne paljude prantsuse valijate seas, kes kas jälestavad härra Trumpi või kahtlevad tema pühendumuses NATO-le. See oleks katastroof Suurbritannia jaoks, kes leiaks ennast Euroopa julgeolekus kõrvaltvaataja seisundist viisil, mis kohutaks eelmiste põlvkondade julgeolekuplaneerijaid. See võib juhtuda, aga mitte nii kaua, kui Berliinis on juhtohjad Angela Merkeli käes. Saksa kantsler usub, et USA jääb Valgest Majast tulevatele vempudele vaatamata Euroopa julgeoleku tähtsaks komponendiks.

Teine valikuvõimalus oleks hoogustada koostööd NATO sees. See võiks hõlmata Suurbritanniaga juba niigi suurepäraste sidemete (eriti luure ja mereväe alal ning tuuma- ja kübersfääris) hoogustamist. Theresa May valitsus tahab rõhutada oma pühendumust Euroopa julgeolekule, et neutraliseerida Brexitist tehtud kahju. Prantsuse sõdurid ja tankid on juba paigutatud Eestisse Briti väekontingendi kõrvale ja Prantsuse sõjalennukid osalevad regulaarselt Vene lennukite õhupiiririkkumiste heidutamisele suunatud Balti õhuturbemissioonil.

Kõige selle juures võib otsustav element olla Venemaa sekkumine Prantsuse valimistesse, mille käigus sõimati härra Macroni juudi pankurite homoseksuaalseks, maksudest kõrvale hiilivaks marionetiks, ja häkiti ning lekitati tema kampaania e-kirju ja teisi dokumente. Ehkki need rünnakud ei saavutanud oma eesmärki, näitasid nad kahtlemata Kremli haardeulatust. Üks Macroni esimesi otsuseid on kahtlemata, kuidas sellele vastata.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Kommenteeri

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.