1

Hillar Padu: kahe peaga Jaanus kui tunnetatud paratamatus

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Eestluse ohud ei pea määratlema ülemäära abstraktselt, et populistid saaksid hirme üles kruvida. Me ju ei usu „hundijutte“, aga ometi kompenseerime oma usu- kui ka eesmärgi puudust naabriviha, stressi või horoskoopide naiivsusega, kirjutab pensionil ühiskonnaõpetaja Hillar Padu (pildil).

Hillar-Padu (urmas lauri)Kurgjal algasid EV100 juubeliüritused. Rein Taagepera andis Anu Välbale selles võtmes juba aprilli alguses ilusaima intervjuu, mis rahvusliku vaimu turgutamiseks väärikalt öelda.

President Kersti Kaljulaidi Kurgjal soovunelmana lubatud juubelipidu Eesti-1000 jäi kevadõhtu lõkkepraginas pisut poeetiliseks.

Seitsmekordse vanaisa Taagepera kaalutletult elutark jutt juba vabas Eestis sirgunud põlvkonnale oli murelik: ärge kaotage oma keelt „juhuslikult“, ärgu saagu eesti keelest vaid laulupeokeel! Vene keele survele pidasime vastu, see oli „nende“ keel. Aga inglise keele hiilivale survele ei pruugi vastu saada – ema keel lihtsalt unub … juhuslikult. Tagasiteed sellistes protsessides reeglina pole.

Tõsi, arutleb juba teisal akadeemik Jaan Undusk oma äiapapale Jaan Krossile osundades: „Isiksused olid enne Eesti Vabariiki ja peavad jääma alles ka peale seda, kui see kord otsa saab – muidu ei tule uut Eesti Vabariiki.“

Ootuspäraselt on Eesti-100 raames debatid Eesti tulevikust elavnenud, kuid siiski arglikult. Ometi, nagu kirjutab Undusk, peame olema valmis selleks, et „iga Eesti või Juudi riik variseb kord põrmu. Seega valmistuma peab ka selleks, et ta jälle uuesti üles ehitada, nagu suutsid juudid. Ja selles mõttes on isiksus olulisem asi kui Eesti Vabariik. (Eesti kirjanike ilmavaatest, lk 689).

Eesti ei sündinud ainult tänu imelisele hiireaugule, mis Euroopa suurte kõutside (inglise, saksa, prantsuse) – ja vene karu võimujagamistes jäi kinni toppimata. Eesti riik sündis, sest oli olemas isiksuste piisav hulk. Eelkõige Tõnisson ja Päts. Ja kui Eesti riik sai otsa, sirgusid uued.

Edgar Savisaar oli siin tähtsaim, arutleb Rein Taagepera otsekui Jaan Unduski vaimus. Ajalooline tõsiasi see ongi, et isiksuste „puutumatu varu“ peab käepärast olema ka siis, kui jälle kord pole vabadust, rahu… ega maad.

„Talmudikoolid peavad töötama ka siis, kui maa on põuast hall. Sel juhul on Iisrael, antud juhul Eesti riik, alati põhimõtteliselt olemas,“ arvab Undusk. Sunniviisil on eestlane osalenud mõlemas ilmasõjas, millede õigustuseks oli „abstraktne idee“. Vabadus, võrdsus, vendlus, jumal, fašism, kommunism, inimkond, Euroopa, inimväärtused jne.

Eestlased on aga sõdinud ainult oma maa eest, mitte idee eest! Tapnud oleme ainsa maatüki, oma hingemaa pärast, kus eestlase nägu ei hävi. Nii isegi vabadussõjas, ainsas, mille võitsime. Usutakse aga, et väike rahvas tapab ainult oma väikluse, suur aga valede ideoloogiate või ideede mõjul.

Sõjakirjanik Heino Susi ironiseerib: „Venelased natsionaliseerivad, sakslased konfiskeerivad, ameeriklased vabastavad… aga eestlased teevad soomust.“

Petame siinjuures iseendki, et oleme „hiilgavad etturid poliitiliste ideede võitlusväljal“. Kauaks veel? Eks seni, kuniks sirgub isiksusi, kes suudavad väikerahvale ikka ja jälle tõestada, et tema ainumas alusväärtus on MAA, kus ta elab. Sada tuhat võib siirduda väljamaale tööle või elama, aga oma maad – territooriumi – ei tohi maha parseldada.

Just maa nimel saime sakslasi ära kasutada venelaste vastu ja venelasi sakslaste vastu. See sündis mitte põhimõttelagedusest või rehepaplusest, vaid maast, oma „ülimast eetikast“ lähtudes.

Kentsakas on tänagi riigiasjades näha vaid erakondliku horisondi omakasu või turujumalat: EL-i rahad, USA investeeringud või naftašeikide musta kulla vool ja Venemaa gaasitagatised „igaveseks ajaks“. Usume liialt populiste – ideetuid ideolooge.

Tõdegem koos meie suurkujudega, pole olemas utoopilist „eikellegimaad“ – just seda tõde peab rahvus avastama ja õppima hoidma.

Jaan Tõnisson oli rahvusidee radikaal. Päts iseseisvuse „looja ja loovutaja“. Edgar Savisaar taasiseseisvumise „maaletooja“ ja opositsionäär oma vene kaardiga. Kõik kolm olid ühtmoodi kahe peaga Jaanused, aga eriliselt eestilikud Jaanused!

Tänased kolkapatrioodid ja euroradikaalid: olgu ekrelased, vabamehed, sotsid või muud liberaalid – kõigi patt on identiteediküsimuse üht- või teistpidi mõistmatu ületähtsustamine ja maa küsimuse alatähtsustamine.

Eestluse ohud ei pea määratlema ülemäära abstraktselt, et populistid saaksid hirme üles kruvida. Me ju ei usu „hundijutte“, aga ometi kompenseerime oma usu- kui ka eesmärgi puudust naabriviha, stressi või horoskoopide naiivsusega.

Sotsiaalmeedias eelkõige. Peavoolumeedia eksistentsi ja tuleviku küsimustes aga vaikib; rahvuse ema alles verisulis president ja Eesti idee sõnastamata.

Mis saab kümne-viieteistkümne aasta pärast, milline riik? Sedasi küsivad tädi Maali ja tippmeedikud isa ja poeg Allikaveed. Järelikult see teadmine on tähtis.

Poliitilisi suurmehi-vastajaid polegi. Vaimne kriis?! Kas heaoluühiskonna süü?!

Ei tea. Teame vaid, et isiksuseks ei sünnita. Isiksusi kasvatatakse otsekui „alasi ja haamri vahel“.

Kas PISA „õnneliku“ kooli pailaps selliseks kasvab, näitab aeg.

Rein Taageperat mihkelmutilikult täiendades ütlen: olgem optimistid, aga jäägem realistideks. Tõe järgne uus aeg on karm, ellu jäävad tugevamad, teised muutuvad vaimseks süldiks. Viimane eestlanegi võib olla nõrk kodanlane, kes on eluga niivõrd rahul, et ütleb nietzscelikult: me oleme leiutanud õnne. Jaanus nii ei ütleks. Vabadus on tunnetatud paratamatus, kostaks ta filosoofilisemalt.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
URMAS+I
URMAS+I

Jutuks hää küll. Reaalsuses oleme aga sattund ühe vana ismi, kapitalismi süsteemi hingevaakumishetke. Nn. tehnikarevolutsioon ja lõpmatu progress on end ise tapmas ja ühtlasi hävitamas suurt osa inimkonnast. Seda võib ka nimetada looduse kättemaksuks selle eest, mis inimene on temaga teind ja teeb kogu aeg ikka veel. Kas siin eestlane, olgu siis, maa, suudab säilida, ei oska öelda keegi. Ometi on meil selleks kordades rohkem võimalusi kui ülerahvastatud euroriikidel. Need võimalused on aga vaid seni kuni me ei lase endid üle ujutada juurteta ja teistest kultuuriruumidest pärit “pagulastest”.Kui hakkame taas käituma kogukondadena, mitte erakondadena.

wpDiscuz