Avakülg » Galeriid, Kultuur, Pealugu, Uudised » Reportaaž: Rõude raamatukogu – Läänemaa kõige pisem

Reportaaž: Rõude raamatukogu – Läänemaa kõige pisem (2)

Fotod: Urmas Lauri

Rõude raamatukogusse oleme lubanud tulla kella poole üheks, aga jääme koledasti hiljaks ja jõuame pärast kahte. Külamaja uksest vupsab üksteise järel välja kolm-neli prouat, hiivab end ratta selga ja kukub väntama. Tagasi vaatamata. Raamatukogu asub Rõude külamajas pika koridori peal. Uks on pärani lahti.

„Jäime hiljaks!” – „Jäite hiljaks jah!” Rõude raamatukoguhoidja Milvi Kaen istub laua taga, võidurõõmus nägu ees. „Mul oli lauaümbrus rahvast täis. Vaatasid, et võeras autu keerab ette, ja panid minema!”

Rõude raamatukogu on Läänemaa kõige pisem, pesamuna – mõnikümmend ruutmeetrit, üks tuba. „Pisike ruumike jah,” ütleb Milvi. Varem asus raamatukogu külamaja teises tiivas. Seal oli kaks tuba, aga teist tiiba ei jaksatud kütta ja detsembris 2013 kolis Milvi sealt siia.

Toa keskel on laud, ajalehepatsakas keset lauda. Selle laua ümbert minema pandigi. Kui poleks „võeras autu” ette keeranud, poleks pandud. Oleks edasi istutud justnagu iga päev. „Üks tuleb, teine tuleb. Külauudiseid on vaja rääkida. Kus sa muidu saad,” seletab Milvi.

Varem räägiti külauudiseid poes ka, aga enam mitte. Müüjad on noored ja võõrad, ja nii ongi ainsaks jutustamise kohaks jäänud raamatukogu, sest ega siis jutud saa jääda rääkimata. Laua ümber koguneb rahvas eriti teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti, kui ilmub Lääne Elu. „Seda siis loevad?” – „Ja kuidas veel! Oi-oi! See on see tõmbenumber! Istuvad ja arutavad. Ega nii ole, et loevad vaikselt!” – „Ja on huvitav?” – „Vahel ütlevad, et ei ole midagi lugeda, aga loevad ikka! Poliitika ainult ei huvita!”

Üldse olevat Martna rahvas kange lugeja – anna aga kätte. Kui Milvi saab uue raamatupaki, siis jõuab vaevu templi sisse lüüa, kui raamat kaob. Nii kiire on lugema hakata. Mõnda raamatut näeb Milvi alles mitme kuu pärast, sest raamat hakkab ringi käima, nagu Milvi ütleb – üks loeb läbi ja annab teisele, teine kolmandale. „Rahvas loeb küll, oleks, mida lugeda! Raha napib,” ütleb Milvi ja vuristab ette: 480 eurot annab riik, 570 eurot annab vald, kokku 1050 eurot aastas. „Palju siin raamatuid on?” küsin. „20. veebruari seisuga 6227,” teatab Milvi pikemalt mõtlemata, võtab siis kausta, kontrollib ja nendib rahulolevalt: „Jah. Täpselt.”

Raamatupisiku sai Milvi külge lapsepõlves, kui pidi isale ette lugema. Isa tahtis, et lugemine saaks korralikult selgeks. Ja et tüdruk loeks õigesti. Aastal 1965 asus raamatukogu Rõude mõisas ja seal oli tohutult raamatuid. Rõudes sündinud, kasvanud ja kaks kuud laenutuses töötanud Milvi tahtis minna raamatukogundust õppima, et raamatukogusse tagasi tööle tulla, aga öeldi, et ei ole mõtet, nagunii pannakse kogu kinni. Paari aasta pärast, 1967 pandigi. Rõudes hakkas käima raamatukogubuss. Milvi lõpetas hoopis majandustehnikumi, läks mehele ja tööle sidekontorisse, aga jõudis lõpuks ringiga raamatukogusse tagasi.

1995 tehti raamatukogu uuesti lahti, korteris, mitte mõisas, esialgu olid seal vaid teiste kogude mahakantud raamatud. Mõisaaegseid enam alles ei olnud, need olid laiali jagatud. 1997 hakkas Milvi raamatukogus tööle. „14. aprillil saab 20 aastat,” ütleb Milvi.

Kool pandi kinni, koolimajast sai külamaja ja Milvi kolis raamatukogu sinna. Sidekontorist kaugeneda pole tal aga õnnestunud. Veel enam – töötaks ta endiselt sides, tuleks tal ikkagi raamatukoguhoidjatööd teha. Nimelt asub Rõude külamajas postipunkt ja sideproua Virve Raagmaa on ühtlasi raamatukoguhoidja, sest uskuge või mitte, Rõude raamatukoguga ühe koridori peal asub veel üks raamatukogu, külaseltsi raamatukogu, ja seal laenutab raamatuid sideproua. „Konkurents,” muheleb Milvi.

Külamaja raamatukogu sündis raamatutest, mida inimesed koju enam ei tahtnud. Kui palju konkureerivas kogus raamatuid on, seda Milvi ei tea. Sideproua kah ei tea, aga ega sest ole lugu. Sidepidamise eest saab sideproua Eestri Posti käest 44 eurot kuus. Raamatuid laenutab ta tasuta. Eesti Posti käest on külaselts raha juurde küsinud, aga pole vastust saanud. Vaikus on nii pikk ja põhjalik, et hakkab kahtlus tekkima, kas Eesti Post on üldse olemas. Side õnneks on ja kaks raamatukogu ka. Sideproua ütleb, et käib tööl entusiasmist nagu Milvigi. Milvi ütleb, et võiks pensionile jääda, juba üheksa aastat võiks, aga pool kohta. Viskab Milvi avalduse sisse, tehakse konkurss… „Kes selle raha eest tuleb,” arutab Milvi. Lõpuks pannakse raamatukogu kinni. Seda Milvi süda ei luba.

Kell on üle kolme. Kostab kobistamist ning uksest astuvad sisse lugeja number 95 ja lugeja number 96 ehk Õie ja Toivo. Milvil on oma süsteem, mille on ta ise leiutanud. Raamatutel vöötkoode ja -koodilugejat Rõudes ei ole. Eks need maksa üksjagu. Selle asemel nummerdas Milvi ära hoopis lugejad. Igal lugejal on oma number, mille Milvi vöötkoodi asemel arvutisse toksib. Selle peale ilmub kõik laenutamiseks vajalik ekraanile. Nagu öeldud, on Rõude kogus 81 lugejat.

„Hea süsteem. Ülemused ka imestavad. Hoian raha kokku,” kiidab Milvi. Ja uskuge või mitte, nii nagu vuristab Milvi peast aastaid ja kuupäevi ning õppis mõne aasta eest mängeldes ära raamatukogudes kasutatava Urrami arvutiprogrammi, on tal kõikide lugejate numbrid peas. Mina seda ei usu. Tuleb kontrollida. „Kes on 29?” – „Tõnu!” – „Kaheksa?” – „Elve!” – „27?” – „Tarmo!”

„Mis sideproua on?” teen viimase abitu katse. „85!” teatab Milvi võidukalt ja kraamib sahtlist välja kausta: „Võite kontrollida!” Aga ma juba usun. „Kuidas saab sideproua number 85 olla, kui on 81 lugejat?” – „Surnud lähevad maha!”

Milvi ise on lugeja number üks. Lugeja number 95 ehk Õie on patsaka ajakirju laua peale jätnud ja riiulite vahele kadunud. Lugeja number 96 ehk Toivo poetab lauale sinise „Sebastian Bergmani needuse” (osa number kaks) ja uurib tõsiselt, kas osi on ehk veel. Rohelise on ta juba läbi lugenud. Roheline on osa number kolm. „Punane on ka!” ütlen. Toivo elavneb. „Punane on väljas,” teab Milvi. „Mis sest siis kasu on, kui ta on väljas?!” Toivo vajub lössi. „Punane on viimane või? Rohkem ei ole?” – „Ei, punane on esimene,” teab Milvi. Ja rohkem ei ole. „Siis ma lugesin tagurpidi,” nendib Toivo stoiliselt. Milvi uurib arvutit ja ütleb, et küsigu Toivo punast Tõnu käest. Punane olla seal. Tõnu on Toivo naabrimees. „Käi Tõnule peale!” ärgitab Milvi. „Ahah,” ütleb Toivo ja hakkab kukalt kratsima. „Kuule, mulle tuleb nagu meelde, et ma justkui oleks seda punast ikka lugenud…” – „Vaatame-vaatame,” ütleb Milvi, „sulle siis midagi muud. Oskad sa ütelda? Lähme!” – „Kuhu?” imestab Toivo. „Riiuli juurde,” ütleb Milvi ja sibab minema. Toivo seisab ja kratsib kukalt. Milvi otsib raamatut. Leiab Õiele naisteka. Toivo saab ühe kindlasti lugemata Wallanderi. Minnakse minema. Kogu jääb tühjaks. Kell on pool tundi nelja peal.

„Kuidas teil nii hea mälu on? Numbrid kõik peas?!” imestan. Milvi rehmab käega ega saa aru, mis ses nii erilist siis. „Ristsõnu lahendan,” poetab ta moka otsast. See hoiab virge. Meesterahvas kodus ütlevat, et Milvil on viimased kümme aastat kõik kuupäevade kaupa peas.

„Kas kogus mõni selline raamat ka on, mis pole väljas käinud?” Milvi pöörab külje ette ja sikutab ühe kole paksu raamatu nurka pidi välja. „Edgar Savisaar! Sirvitud on küll. Hirmus raha on siia alla pandud,” teab Milvi ja nimetab hinna – 414 krooni – ikka peast.

Räägime veel natuke numbrite keelt. 20 aastat tagasi oli Rõude kogus 124 lugejat ja 2629 raamatut (tänavu siis 81 ja 6227). Aasta algusest tänaseni on raamatukogus käidud 588 korda, laenutatud 367 raamatut ja 304 ajalehte-ajakirja. „Täna on käinud üksteist inimest,” ütleb Milvi. Täna on 21. märts. Laenutatud on seitse raamatut ja üheksa ajalehte-ajakirja. Milvi tõuseb püsti, valib numbri, ütleb torusse „Kell 15.55!” ja paneb toru ära. „Mis siis juhtub?” – „Meesterahvas tuleb järele!”

Rõude kogus käib kõik täpselt nagu kellavärk. 15.55 on „meesterahvas” ees. Milvi laseb silmad üle raamatukogutoa, paneb arvuti kinni, keerab ukse lukku, heidab pilgu üle pika koridori ja sõnab: „No nii! Tuled kustu ja homseni!”

Kell on täpipealt neli.


Kaks tundi külaraamatukogus:

"Reportaaž: Sutlepa raamatukogu – kõige pisemast veel pisem"

"Reportaaž: Asuküla raamatukogu – peaaegu saja-aastane, kummitus peale selle"

"Reportaaž: Palivere raamatukogu – klubi ja pihitool"

"Nõva raamatukogu – korraga raamatukogu ja postkontor"

"Metsküla raamatukogu – koht, kus Mihkel Rauda ei loeta"


Fotod: Urmas Lauri Rõude raamatukogu 004 Rõude raamatukogu 006 Rõude raamatukogu 088 Rõude raamatukogu 080 Rõude raamatukogu 075 Rõude raamatukogu 070 Rõude raamatukogu 044 Rõude raamatukogu 038 Rõude raamatukogu 023 Rõude raamatukogu 020 Rõude raamatukogu 018 Rõude raamatukogu 014 Rõude raamatukogu 013 Rõude raamatukogu 012 Rõude raamatukogu 092 Rõude raamatukogu 093 Rõude raamatukogu 096 Rõude raamatukogu 099 Rõude raamatukogu 106

2 “Reportaaž: Rõude raamatukogu – Läänemaa kõige pisem”

  1. […] "Reportaaž: Rõude raamatukogu – Läänemaa kõige pisem" […]

  2. […] "Reportaaž: Rõude raamatukogu – Läänemaa kõige pisem" […]

Leave a Reply to Reportaaž: Vatla raamatukogu – mõisa teenijatetoa kapi taga | Lääne Elu

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.